Kasutaja: Parool:



Jason Statham

17. detsember 2002 | Shnek

Peale seda, kui olete The Transporterit näinud, istute veel tükk aega toolil ja ahmite õhku. Ausalt! See film on nagu sõit ameerika mägedes – peadpööritav, sisemust läbi loksutav, rabavate käänakutega ja samas nii mõnusalt erutav. Keset seda mürglit on aga üks hirmus tuttava näoga mees, kes filmi parimas stseenis õliloigus akrobaatilisi liigutusi tehes paarkümmend nägu üles lööb.


Okei-okei. Tegelikult oli filmi tegevustikus mitmeid kaheldavusi ja paar üsna totrat seika ning tõenäoliselt ei mäleta te paar päeva peale vaatamist enam põhipointigi. Märulifilmi puhul tavaline. See selleks. Peaosatäitja Jason Stathami kohta pole aga öelda ainsatki halba sõna. Ta on kiilas, päris lihaseline ja oma otsustavuses ning mehisuses vägagi veenev. Jah, tõepoolest, üht sellist meest me juba teame. Samas tundub ta aga Vin Dieselist – no kellest teisest ma ikka räägin - vägagi erinevat. Kogu oma pahelisuse juures suudab Statham siiski mõjuda kuidagi naabrimehelikult, igapäevaselt ja meeldivalt. Teda vaadates suudad näiteks ette kujutada ennast temaga kõrtsis vedelemas ja õllese pilguga kena baaridaami vaatamas.

Jason Statham, muuseas, pole mingi väljaõppinud näitleja. Kuigi tema vanemad olid tegevad meelelahutuse alal, otsustas Jason esialgu seda perekondlikku traditsiooni mitte jätkata ja tegeleda hoopis vabalangemisega. Ta valiti Briti vettehüppe meeskonna liikmeks Souli olümpiamängudeks Koreas 1988. aastal ning vahelduva eduga kuulus ta tiimi ka järgnevad kümme aastat. Üheksakümnendate lõpus jäi ta aga oma sportlasekehaga silma ühele agendile, kes suutis ta sokutada French Connectioni reklaamikampaaniasse, sellele omakorda järgnes ülesastumine Levis’e promoklippides ja tagatipuks mõistagi ka modellikarjäär. Tundub ju loogiline asjade käik? Aga see ei tähenda, et kõik oleks läinud niisama lihtsalt ja ludinal, nagu minul siin kirjas. Kaugel sellest.

Suure hulga modellikarjäärile eelnevaid päevi veetis mees hoopis Londoni tänavanurkadel, kohvritäis (varastatud) võltsjuveele ning –kellasid kaasas, püüdes kergeusklikke meelitada neid ostma. Need hämarad päevad ja sealt saadud kogemus tulid aga ühel päeval Stathamile kasuks. Kui Guy Ritchie otsis oma debüütfilmi Lock, Stock and Two Smoking Barrels (1999) sobivaid osatäitjaid, soovitas filmi peamisi toetajaid, French Connectioni omanik talle oma petukaupmehest modelli. Olles tutvunud Stathami portfoolioga, nõustus Ritchie mehe castingule kutsumisega, kus tegi talle ülesandeks veenda ennast ostma paari kassikullast kella. Statham sai oma osaga nii hästi hakkama, et Ritchie ostis talt tervelt neli. Baconi roll Lock, Stockis… oli seega tema.

Samuti andis Ritchie talle väikese rolli Snatchis (2001), mis teadupärast kujutab endast Lock, Stockile… omamoodi järge. Stathami väike roll muutus filmimise käigus, tõsi küll, nii tähtsaks, et lõpuks sai Stathami tegelasest Turkishist peamine kurikael. Kuigi filmid said reitingu R (for violence, language and some nudity) ja lapsed neid ei näinud ning tekkis palju vahtu teemal, kas Ritchie püüab kopeerida Tarantinot või mitte, tegi Ritchie nende kahe filmiga omale nime lavastajana ja Statham kinnitas kanda tõusva märulinäitlejana.

Seda sai ta jätkuvalt tõestada nii Pras Micheli kõrval filmis Turn It Up (2000), John Carpenteri The Ghosts of Mars’is (2001) kui järjekordses Hong-Kong-meets-Hollywood löömas The One (2001). See viimane on tõele au andes paras saast. Jet List ei saa kunagi järgmist Bruce Leed või Jackie Chani. Samas, nagu Jason ise väidab, jäid filmimata mitmed plaanitud (võitlus)stseenid ja kaelamurdvad kaskadööritrikid, milleks ta end ette valmistanud oli. Põhjuseks – nagu ikka, ületatud eelarve ja ajagraafik. Aga nagu teada, pole kunagi halba ilma heata ehk väga tore, et Statham juba tollal tutvus Corey Yueniga, legendaarse Hong Kongi lavastajaga. (Minu sarkasm paar lauset tagasi ei tähenda nimelt, et ma kõike pilusilmade toodetut halvaks peaksin, Bruce Lee näiteks oligi üks esimesi näitlejaid, keda ma üldse kinolinal nägin.)

Igal juhul panid Corey Yuen ja Luc Besson pead kokku ja tulid välja rolliga, mis olla spetsiaalselt Stathamile kirjutatud. Tõsi, peale The Messengeri (1999) arvavad päris paljud, et Luci hallollus ei tööta enam endiste aegadega võrreldavalt, aga minu igavene respekt sellele mehele on garanteeritud. (Kunagi, kui Movies.ee avab staarirubriigi kõrval ka lavastajarubriigi, kirjutan ma sinna avaloo just temast. Tegelikult ka.) Tulemuseks siis seesamune The Transporter. Ja siinkohal, austet lugejad, pole mul honkongi lööma vastu mitte midagi, eriti, kui ta on mõnusalt segatud stiilse prantsuse õhustikuga. Jason Staham on mu meelest veenvalt kindlustanud oma koha uue kooli actionstaaride ladvikus. Seda enam, et vahepeal on Statham saanud Vinnie Jonesi kõrval maha rolliga The Mean Machine’is. Kaasnäitleja ning filmi nimi kõnelevad enda eest, kahjuks pole aga näinud ja ei oska pikemalt kommenteerida.

Edasi? Edasi jääme küüsi närides ootama.. Esiteks on Statham lubanud kindlasti teha veel koostööd Guy Ritchiega. Teiseks tahaks näha Riskikulleri lõikamata ja Stathami sõnutsi oluliselt räigemat versiooni, mis DVD-le jõuab. Tema järgmine film aga… jaa, vaat see on lati pac ehk prantsuse keeli õige magus: The Italian Jobi (1969) uusversioon..! Saame näha kas Stathamist on järglast algversiooni staarile Michael Caine’le, pluss lisaks huvitab meid, kas on tulemas veel vihasemaid autosõidustseene (nii igatahes lubatakse), kui seni näinud oleme (väikese vihjena võib öelda, et Mark Wahlbergi ja Edward Nortoni kõrval on tähtis roll ka uuel Minil. Otsustage ise, kas see on hea või halb). Sedapsi.

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid