Kasutaja: Parool:



Jude Law

24. oktoober 2002 | Shnek

Mina oma rumala aruga kusjuures olen alati mõelnud, et Jude lapsele siis nimeks pannakse, kui sel tilli pole.Ehk et tüdruk on. Aga võta näpust. Omapärase nime lasi meie tänasele kangelasele kuuldavasti vägisi panna vanem õde Natasha biitlite laulu Hey Jude järgi. (Teise variandi järgi luges ta ema samal ajal üht Thomas Hardy romaani, kus peategelaseks samuti keegi Jude'i-nimeline olnud). Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile rääkida.


Jude Law sündis 29. detsembril 1972 Inglise uduses pealinnas Londonis. Kuni 10. eluaastani käis Jude riigikoolis, kuid siis viidi üle erakooli. Varastes kaheteistkümnendates eluaastates hakkas ta näitlema rahvuslikus noorte muusikateatris, kus võttis osa väga mitmetest projektidest, loogilise sammuna tegi ta andeka poisina peagi kaasa ka esimestes telemuusikalides ja -saadetes. 17-aastaselt otsustas ta jätta kooli kus see ja teine ning liituda briti seebi "Families" tegijatega. Võin teile aga saladuskatte all öelda, et see oli alles algus.

Kaks aastat hiljem oli Jude juba teatrimaailmas vana kala. Tema Londoni lavadebüüt oli näidendis The Fastest Clock in the Universe, mis hoobilt võïtis ka parima uue näidendi auhinna. Pole ime, et peale seda tegi Jude rolle briti parimates teatrites (nt Royal Court Theatre) ja tuuritas "Pygmalioni" lavastusega Itaalias. 1994. aastal põhjustas ta sensatsiooni rolliga Jean Cocteau näidendis Les Parents Terribles, kandideerides briti teatri-Oscarile - Olivier'le väljapaistva uustulnuka kategoorias. Kõige väljapaistvam stseen selles etenduses olnud siiski hetk, kui Jude laval vannist välja ronib. Teadagi, mis ülikonnas. Sama roll Broadway uuslavastuses ja ka paar teist said jällegi sooja vastuvõtu ja mitmete nominatsioonide osaliseks, auhindu paraku siiski kuigi palju ei järgnenud.

1992. aastal, peale osasid briti telesarjades (The Casebook of Sherlock Holmes, The Marshal jt) jõudis Jude viimaks ka oma filmidebüüdini. Selleks oli Briti Filmiinstituudiole tehtud lühifilm The Crane, millele tuli riburada järgi mitu-mitu filmi ühe ja sama valemi järgi: väike eelarve, olematu kassaedu, tulemuseks nn kvaliteetfilm, milles osatäitmist hindasid vaid üksikud kriitikud. Jude seevastu ei lasknud end asjast heidutada, vastuoksa, valis aina ikka ja jälle samasuguseid projekte (või, nagu nüüd takkajärgi võiks öelda: ilmutas head vaistu tema näitlejaoskusi arendavate rollide valikul).

Igal juhul tuleb anda au Jude'i järjepidevusele ja uskuda kriitikuid - kuigi papp esialgu ei jooksnud, pole ta teisest küljest veel mänginud ühtki halba või kaheldava väärtusega rolli. See ehk oli ka põhjuseks, miks David Cronenberg võttis ta oma viimasesse ajuväänajasse eXistenZ. Mida soovitan soojalt, ehkki ise peale kolmandat vaatamist veel vähem aru saan, kui peale esimest. Ja kus naispeaosa mängib Jennifer Jason Leigh - kes ekraanil küll kaunis harva üles astub, aga sarnaselt Jude'ile ilmselt samuti üheski halvas projektis osalenud pole.

Ja enne seda, kui ta mängis Anthony Minghella The Talented Mr. Ripley's, jõudis ta mängida iseennast improvisatsioonifilmis The Final Cut. Väga sürr mees! Ripley's mängitud Dickie Greenleaf oli aga teadagi see, mida meie rõõmsalt nimetame läbimurderolliks. Ehk Jude'ist sai the next big thing in Hollywood ja temast tehti Kuldgloobuse ja Oscari kandidaat. Aga vaevalt see teda ennast või lugematuid briti teatrifänne morjendas.

Jude'i järgmised tööd on olnud juba tõsised Hollywoodi produktsioonid ehk kunstfilmide aeg mõneks ajaks läbi sai. Enemy at the Gates, AI ja Road to Perdition on kõik enam-vähem äsja ära vaadatud ja nii meil kui ka mujal hästi peale läinud, mis iseenesest peaks Jude'ile uus asi olema (väike iroonia). Ja kuna te kõik neid näinud olete, pole mõtet neist eriti padrata. Aga, mis esmatähtis, nii erinevaid rolle sedavõrd hästi tegev mees lihtsalt peab andekas olema ja ei saa ju talle pahane olla, kui ta selle eest vastutasuks lõpuks ka pisut kasseerib. Pealegi, kes meist ei tahaks seksisümboliks nimetatu olla ja teiniajakirjade kaantele ja vahele pandud saada.

Pealegi pole veel märkigi, et Jude kavatseks puhtkujuliseks Hollywoodi hundiks hakata. Koos kolleegide Sean Pertwee, Jonny Lee Milleri and Ewan McGregoriga lõi ta hoopis oma produktsioonifirma Natural Nylon, et toota filme, mis muidu kunagi linale ei jõuakski. Sellest aastast on pärit ka sealne esimene linnuke, William Shakespeare'ist ja Christopher Marlowe'st pajatav Marlowe. Firmas oli tegev ka Jude'i pikaaegne kaasa Sadie, kellega Jude kohtus filmi Shopping võtetel 1994.aastal ja kellest ta kuuldavasti tänavu suvel lahku läks. Mis näitab taaskord, et pole mõtet iga Masha nime oma kere peale tätoveerida, sest näiteks Jude'i käsivarrel on biitlite laulusõnad You came along to turn on everyone, sexy Sadie. Ja mis nüüd, kus seksi Sadie on gone along?

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid