Kasutaja: Parool:

Imede aeg ei ole veel läbi

17. september 2002 | Lauri Jürisoo

Tegelikult plaanisin ma seekord „Austin Powersi“ kolmandat osa arvustada. Mike Myers on mu vana lemmik ja puha. Aga siis juhtus õnnetus – ma sattusin sõltuvusse. Ja seda tunnet tekitab „Kolmas otsus“, Spielbergi ja Cruise’i meistriteos, mis jõudis kinolevisse napilt nädal varem.


„Kolmandast otsusest“ on tegelikult raske rääkida. Nimelt tekib korraga palju ideid, millest arutleda tahaks... aga kuna kõik mu väikesest peast ju korraga välja ei mahu, tekib ootamatu käegalöömise tunne.

Seetõttu alustan nõnda, et mainin ära kaks teosega seotud negatiivset aspekti, et siis hea-parema manu silgata.

Esiteks on selge, et suur osa maailma kinosõpru ei vääri seda elamust. Come on – see on nii Spielbergi kui Cruise’i üks meeldejäävamaid saavutusi, aga millega teie neid tänate? Lillekimbu ja hea konjakiga? Ei – sellega, et „Kolmas otsus“ on toonud 10. septembri seisuga maailma kinodest kõigest 219,3 miljonit dollarit! Isegi selline koerasitt nagu „Batman ja Robin“ tõi rohkem, ja seal ei kuulunud tiimi maailma edukaim reþissöör ning filmistaar.

Teiseks tuleb tunnistada, et nii kakskümmend või kolmkümmend minutit lõpuosa läheb vaikselt igavaks. Keskne intriig on juba lahendatud, aga jauramine käib ikka edasi, et kõik lahtised niidiotsad ikka põhjalikult kinni sõlmida, justnagu see ulme puhul alati kasuks tuleks. Selle asemel võiks arendada pigem loo sügavmõttelist poolt, kui kaadritagust rahvast ei taheta just koju puhkama lasta. Siinne moraal, et tehnika areng valmistab inimkonnale tegelikult alati ka ebameeldivusi, on küll õige ja mõtlemapanev, aga mitte just rabav ega üllatav.

Meeldejäävat on muidu aga küll ja küll. Õigupoolest on tegemist lihtsa ideega, et heale mehele kaevatakse auk ja ta tõestab oma süütust (mitte anatoomilist) põgenedes, aga tulemus on kõike muud kui tavaline blockbuster. Üks suurepärane märulihetk vahetub teisega, lugu sisaldab pöördeid ja üllatusi, ja lavastus on juba üksi piisav põhjus raha välja käia. Lisaks leidub piisavalt huumorit, et „keskmisel“ vaatajal samuti midagi närida oleks, aga see pole õnneks liialt peen ega liialt jämedakoeline.

Suurim au ja kiitus läheb antud juhul kahtlemata Spielbergi aadressil, kes tõestab, nagu pea iga kord, et mõned asjad lähevad vananedes aina paremaks. Ta läheneb juba 56. eluringile, aga tema töödesse ei sigine ikka veel kübetki väsimust, samal ajal võib endiselt loota meeldivatele üllatustele.

Ta on eriti just viimaste aastatega peresõbralikust materjalist meelega kaugenenud, keegi ei taha ju igavesti samu radu vantsida, ent mehe visuaalne tunnetus on sama terav kui enne. Sarnaselt mullusele ulmedraamale „A.I.“ on „Kolmanda otsuse“ puhul tegemist mõtlemapaneva loo ja suurepärase lavastusega, ehkki esimene on sisukam (psühholoogiline draama mahutab mõistetavalt rohkem lugu ja tegelaste arengut kui põnevik). Mõlemad on ka pikavõitu, selle vahega, et „A.I.“ puhul on väga raske näpuga osutada, mida vähemaks lõigata.

Tom Cruise on jama-ei-aja-põnevuskangelasena väga nauditav. Vähemalt mina olin tema ilueeditsemisest ja naeratamisest juba surmani tüdinud, mida pakkus XXL-kogustes näiteks „Vanilla Sky“ esimene pool. Viimastel aastatel pressis jonnakalt tõusvaks iiri täheks tituleeritud Colin Farrell on samuti asjalik – ta pole õnneks kunagi ennast täis läinud ja tunnistab intervjuudes ka ise, et tal on lihtsalt vedanud, et saab selliste nimedega koos töötada. Samas on veits raske näha, mis täpselt temas nii erilist on – põhjus peitub ilmselt selles, et ma pole CFi läbimurderolli näinud, mis leidis aset Joel Schumacheri sõjadraamas „Tigerland“ (2000).

Filmi tegelik staar on aga köitev tulevikumaailm, mille Spielberg usutavalt ja pühendumusega ekraanile toob. See meenutab üsnagi Ridley Scotti „Blade Runneris“ nähtut, mõlemad põhinevad muide tunnustatud ulmeguru Philip K. Dicki loomingul, ehkki Spielberg on ise pidevatest võrdlustest juba tüdinenud.

Võiks arvata, et tänapäeval on pea võimatu efektidega harjunud publikut veel kuidagi üllatada, aga 21. sajandi keskpaiga Washington on unustamatu. Rääkimata edulistest madinahetkedest, mis leidlikkuselt samuti eliidi hulka kõlbavad. Seda on sõnadega raske kirjeldada, ja kartuses kellegi tulevast elamust kahandada ma ei üritagi. Vihjeks niipalju, et märksõnad olid selle ühiskonna loomisel realistlik joon ning film noir ehk klassikaline Hollywoodi krimidraama. Tekib tunne, et imede aeg kinos ei ole siiski veel läbi!

***

„Austin Powers 3“-st niipalju, et esimene osa oli suurepärane, teine paraku nõrgem ja kolmas veel nõrgem. Aga kõik kannatavad vaadata, kui su huumorimeel Myersi omaga ühtib. Hindeks 3.

Eelmisel nädalavahetusel esilinastus kobarkinos tegelikult veel kaks filmi ja seetõttu mõni sõna ka teiste kohta. „Memento“ tegija Nolani uus põnevusdraama „Insomnia“ on tavalisevõitu materjali põhjal tugev saavutus (hindeks 4), aga keskmisele kinohuvilisele liiga vaoshoitud ja seega väheütlev. „Mr Deeds“ (no mis kuradi pärast sõna mister alati härraks tõlkimata jäetakse?) on tüüpiline Adam Sandleri komöödia, mis pakub nõudlikumale maitsele ainult hõrgutavaid kõrvalosi John Turturro ja Steve Buscemi esituses. Hinne: 2

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid