Kasutaja: Parool:









Versioon 1.5

10. september 2002 | Lauri Jürisoo

“Blade II”

USA 2002
R: Guillermo Del Toro. Os: Wesley Snipes, Kris Kristofferson, Luke Goss, Norman Reedus, Leonor Varela jt.
1 h 55 min
levitab MPDE

“Blade on pooleldi inimene ning pooleldi vampiir. Tänu oma eripärale on tal mõlema poole tugevused, aga mitte kummagi poole nõrkusi. Suur Must Mees on lõpuks tagasi, et ettejuhtuvatele vereimejatele veelgi karmimalt jalaga tagumikku anda. Nüüd peab ta aga hävitama Reapersid, saladusliku päritoluga varasematest tublisti kangema vampiirirassi, ja selle nimel seniste vaenlastega mõneks ajaks liidu looma.”

Miks eelnev sisukokkuvõte jutumärkides on? Kuna tegemist pole kõigest kokkuvõttega. See on kontsept – tegijate idee, kuidas järg välja mängida. Hittmärulite jätkuosad peavad nagunii võimsamad olema kui nende eelkäijad – see on reegel ja neil nii-öelda veres – kuid antud juhul on panused isegi kõrgemad. Nagu Wesley Snipes ise ühes sõnavõtus irooniliselt mainis: “Vaatajad pole kunagi varem tahtnud minu filmi teist osa näha. Vahel ei tahetud isegi esimest osa näha!”

Kõik on, niisiis, verisem ning efektsem? Seda küll. Nii algupärane “Blade” (1998) kui teine väljalase märgivad neid üsna haruldasi kordi, mil koomiksi põhjal hea meelelahutusfilm kokku pannakse. Paljudele meeldib käesolev isegi rohkem kui esimene. Minu arvates on selleks võimalikke põhjusi poolteist: 1) inimestele meeldivad tihti uued asjad vanadest rohkem, see kehtib muidugi ka filmide puhul. Sellest lähtuvalt 1.5) paar aastat uuemad efektid ajavad neil pea segi.

Sest “Blade II” ei ole parem kui “Blade”.

Kõik siin elus on suhteline ja maitse asi. Seetõttu ma ei väidagi, et “Blade II” on halvem.

Aga miks see ometi parem ei ole? Väga lihtne. See ei ole enam raevukas A-märul, vaid suure eelarvega ja pühendumusega tehtud splatter. Ehk siis klass B; verisem, ilasem ja veidi kärarikkam. “Andmiseks” läheb loomulikult juba esimestel minutitel ning verd lendab seintele nagu soovinuks tegijad mingi uue pumba võimsust proovida. Õudukatega endale juba nime teinud Guillermo Del Toro tahtis realiseerida eelkõige kaks soovi: et see oleks tema film, mitte lihtsalt B2, ja näidata vampiire ohtlike olenditena, mitte “heroin chic, Helmut Langi tüüpi pahade poistena” nagu Stephen Dorff.

See kõik loomulikult ei sega, ja pildilisele küljele tuleb tõesti au anda. Mis aga segab – stsenaarium. B-lähenemine toob kaasa vampiiride asetamise teise konteksti. Ükski neist ei ole omataoliste massist kuigivõrd eristuv, nad on lihtsalt ohtlikud ja vastikud. Eelkõige on nad üks suur kari, keda Blade maha võtma peab. Sellega läheb kaduma lootus meeldejääva isiksuse sünniks nagu seesama Dorffi mängitu esimeses osas. Aga nii tõuseb esile B-märuli stiilis tehtud õudukas, kus duell käib pigem jõudude ehk masside kui tõelistena mõjuvate tüüpide vahel (nimitegelane ise on ju samuti pigem ikoon kui tõelisena mõjuv kuju). Vähemalt mulle on pärast maiuspalasid nagu “Kuues meel” ja “Teised” taolisest vana kooli lähenemisest kõrini. Eriti kui loos leidub küsitavusi a la miks Suur B lõksulangemise vastu igakülgselt valmistunud pole, kui tal kohe algusest selge, mida liitlasvampiiridelt oodata.

Kokkuvõttes: mitmekesisus ruulib. “Blade” ja “Võimatu missioon” on õnnelikud sarjad, sest võivad iga järgneva osaga uudset lähenemist proovida. Iga kaubamärk seda endale lubada ei saa. Ja nii ongi meist igaühel vabadus oma lemmikuim osa valida. Elame ju nagunii ühiskonnas, kus inimestel on liiga palju vaba aega.

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid