Kasutaja: Parool:

Verine, aga inimlik

17. juuli 2002 | Lauri Jürisoo

Mel Gibson on tegelikult kogu aeg mitmekülgne filmistaar olnud, aga ta oskab seda hästi peita.


Iga vähegi mõtlikum projekt kaob ta loomingulises pagasis muretute märulite vahele ilusti ära, toob kriitikuilt sooje sõnu, aga ei kahjusta tema ikoonilisust keskmise vaataja silmis. Säilivad tähesära ja mõjukus Hollywoodis, mis viib juba isegi suuremate honorarideni kui 20 miljonit dollarit linaloolt.

Õigemini kestis selline olukord 1996. kevadeni, mil ta ajaloolise draama “Kartmatu” eest muude auhindade kõrval kaks Oscarit võitis. Lavastaja- ning produtsenditöö eest (parima filmi kujuke antakse teatavasti produtsentidele).

Pärast seda on asjad mitmekesisuse osas halvenenud. Gibbo põnevikud muutuvad küll üldiselt süngemaks, või siis vähemalt verisemaks, ent üllatused on kuhugi kadunud. Ilmselt leidis mees jutuajamistes kõikvõimalike nõuandjatega, et tema sarm peab alati esimesel võimalusel välja paistma, projektiga võrdset tähtsust omama.

Hetkel ainus kõrvalekalle sellest reeglist (“Millioni dollari hotell”, 2000) osutus nii läbikukkumiseks kui filmina arusaamatuks. MG ise tundub seal enda põhi-ampluaale mitteomast rollilahendust otsides lausa eksinud.

OK, oleme seega kokku leppinud, et Gibsonilt midagi vaheldusrikast enam väga oodata ei tasu. Ta ei soovi eriti riskeerida, sest “alla käia” on kergem kui üles liikuda ja suur pere ootab iga päev toitmist. Oma süü muidugi, et usulised tõekspidamised keelavad tal lasta abikaasal rasedusvastaseid vahendeid kasutada, kuid see selleks.

Tema eelmise filmi “Mida naised tahavad” valmimisest on möödunud ca poolteist aastat, ja on 2000. aasta 11. septembri järgne suvi. “Hmm, kurat, hitihooaeg läheneb. Nad armastavad mind sõjafilmides, ja ma valdan seda hästi. Teeks ühe draama sellest, kuidas iga sõdur eelkõige inimene on?”

“Me olime sõdurid” on täpselt nii ettearvatav kui eelnenud pseudotsitaadist järeldada võib.

Meenutame siinkohal fakti, et lavastaja-stsenarist on Gibbo vana “relvavend” Randall Wallace, kelle sulest pärinevad muuhulgas stsenaariumid “Kartmatu” ja “Pearl Harbori” tarbeks. (Loo aluseks muide tõsielusündmus, USA esimene suur lahing Vietnami sõjas, täpsemalt selle põhjal kirjutatud raamat.)

Nii ei tule ka üllatusena, et “Me olime sõdurid” on oma halvimatel hetkedel üsna pateetiline ning imal. Näiteks filmikriitik Alar Niineväli peab teost nii halvaks, et see kohe hea on. Ta oskab ilusamaid ning magusamaid stseene isegi peast tsiteerida, mis on täitsa lõbus kuulata.

Kindlasti ei tule ka üllatusena, et “Me olime sõdurid” on Gibsoni filmile omaselt siiski vaadatav. Pole parata, temas peitub väga eriline võlu, mis kurjemagi keele plaanitust leebemaks muudab. Kuna ta suurema osa ajast ise ekraanil viibib, ei saa nagunii palju aia taha minna. Mind isiklikult imalamad hetked tihti ei häirinudki, ilmselt olin juhtumisi sobivas meeleolus, aga nõrgad küljed on siiski kaugele näha.

Peamiinuseks on nõrgalt arendatud tegelaskujud – MOVIES.ee lemmikuima paljulapselise isa mängitud Moore jääb tõesti ainsaks, kes püsivamat huvi äratab. Seda on linaloole, mis püüab sõdureid võimalikult inimliku külje pealt näidata ja inimlikkuse-teemat läbiva liinina hoida, nagu vähe. Lahingud on küll usutavad ja kaasakiskuvad, verd lendab korralikult, aga sama väitega uhkustavad tänapäeval pea kõik Hollywoodi sõjaeeposed.

Sõjalugudel on tänavu halvasti läinud, publikuhuvi on ootamatult leige. “Me olime sõdurid” on üks neist õnnelikest, mis plussi tulid, a mitte tänu originaalsetele ideedele. Siin pole õigupoolest midagi, tänu millele viitsiks teist korda vaadata. Mõtlemisaine, kas ikkagi minna kinno või ei, peitub teile just siin.

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid