Kasutaja: Parool:

Ilmselt 2002 suve parim film

30. mai 2002 | Lauri Jürisoo

BDG on nõuks võtnud pea iga uue väljalaskega nõudlikumaid filmisõpru rõõmustada, ja meil ei ole selle vastu midagi.


„Koletise ball“ on suvise aja kohta ehk liiga tõsine ja sünge, aga võtkem seda ainustki, mida pakutakse. Nimelt on järgmised paar kinokuud sisustatud pea eranditult popcorniga, mis on muidugi tore ning sooja aja tõttu mõistetav – ent hing ihkab ikka natuke vaheldust.

„Koletise ball“ tundub esmapilgul väike film armastusest, kuid pealiskihi all leidub enamatki. Teemadeks on muuhulgas üksindus ja masendus, rassism ja vihkamine üleüldse, pilguheit USA lõunaosale, mis ei muutu sugugi nii kiiresti, kui ajad seda nõuaksid...

Tegemist pole tüüpilise Oscari-norimisega, kus suuri kõnesid peetakse ja hulganisti suursuguse muusikaga ilustatud ülevaid hetki näidatakse. Marc Forsteri kolmas lavastus on nagu vein – selle momendid, vaikne võlu tuleb igaühel endal üles leida, pelgalt soovituse peale ei avane eriti midagi.

Ma pean seda eelkõige looks masendusest. Nii kesksed tegelaskujud kui lugu ise paistavad olevat mingi veidra paine all, mis kõik vaikseks ja rusutuks muudab. Nad ei tee suuri sõnu ja seetõttu ei pruugi motiive või asjade põhjusi kohe lennult tabada. Mina näiteks ei saanud mõnda aega aru, miks Hank üldse oma poega ei salli ja milles tema rassistlik hoiak väljendub. Või mis seda põhjustas. Õnneks eksisteerib alati võimalus hoolega jälgida ning kaasa mõelda.

Kokkuvõttes on stsenaarium Oscari-nominatsiooni enam kui väärt. See on mitmetasandiline, oskuslik ja hoolikas, lausa rusuvalt realistlik töö.

Samavõrd tasemel on näitlejad, nii Thornton ja Berry peaosades kui Peter Boyle ja Heath Ledger väiksemates rollides (vastavalt Hanki isa ja poeg). Suurim üllataja on kahtlemata Ledger, kelle seekordne etteaste erineb kardinaalselt nendest musipoissidest, kellena ta komöödias „10 põhjust sind vihata“ ja Mel Gibsoni kõrval „Patrioodist“ massidele meelde jäi. Ma ei taha siin üllatusmomenti rikkuma hakata ja temast pikemalt ei räägi.

Berry võinuks vabalt hoopis naiskõrvalosas Oscarile kandideerida, mitte peaosas, sest tegelik staar on Thornton. Nad on tänu suurepärasele oskusele igapäevamasendust kujutada ülimalt sobiv paar, ühe valu ning piinad täiendamas teise omi. Ah et mis kuradi „igapäevamasendus“? See on selline pikaajaline näriv tunne, mis inimese päriselt põhja viia suudab; mida vähesed filmid õigesti kujutada oskavad. Kui sa ei ole kogenud, ole õnnelik ja saa minugipoolest teemast vähem aru.

Thornton arendab siin edasi oma „Mees, keda polnud“ tegelaskuju, aga igasugune parodeeriv element on kadunud. Selle asemel saab ta seekord läbi mängida mitmeid uusi pooluseid nagu raev, vihkamine ja kaastunne, mis laiemas plaanis lausa kisendab Oscari järele. Ta võitis kuldkujukese kuue aasta eest stsenaristina „Sling Blade’i“ eest ja kandideeris isegi „A Simple Plani“ kõrvalosas, aga nüüd ei pandud teda üldse tähele. Äärmiselt lubamatu, sest teie ees on teos, mis väärib Hollywoodi ajaloos ainult kolm korda esinenud kõigi viie põhi-Oscarit võitmist – näitleja, näitlejanna, film, stsenaarium, lavastus.

Tänavune Oscari-gaala oli paljude arvates isegi räpasem, võltsim ning poliitilisem kui harilikult, ent ühte ma enam ei arva. Ma ei ole enam veendunud, et Berry ja Washingtoni pärgamine näitleja / näitlejanna kategooriates oli Akadeemia katse oma (vabandage mind, see tuleb parema sõna puudumisel) neegrisõbralikkust näidata. Nad olid tõesti seda väärt.

„Koletise ball“ tõstatab olulise küsimuse – kas paremuse poole liikumine nõuab kindlasti põhjas ära käimist? Vastused lahtisel postkaardil saatke iseenda südametunnistuse aadressil.

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid