Kasutaja: Parool:

Putukalugu

10. mai 2002 | Lauri Jürisoo

Hobune pole eesel. Puupiiritus pole joodav alkohol. Film ei ole koomiks. Eraldi on kõik muidugi ðefid asjad, ent neid omavahel segades peab väga ettevaatlik olema. Sest mõlema vanema heade omaduste kõrval pärib järeltulija ka nende halbu külgi, või tekib mõni taoline ise juurde.


Koomiksi ja märulfilmi ristsugutise puhul on esiti raske leida, mis siin valesti minna saaks. Mõlemad on idee poolest lihtsad ning löövad, vähe-malt „Ämblikmehest“ rääkides. Ja kui sa oled hiljuti filmiuudiseid lugenud, tundub, et teos läkski igati täppi. Üheainsa nädalalõpuga mitu kassarekordit ning maagiline „kolme päevaga 100 miljonit dollarit“ piir USA kinodes ületatud.

Tegelikult on Sam Raimi uusim üsna tavaline, standardne, järjekordne suvine blockbuster. See pole märul, millest veel pikalt räägitakse; Ämblikmees aktsioonis on küll pilkupüüdev vaatepilt, aga keskmine kinosõber on juba liiga palju näinud, et ainuüksi sellest pikemalt erutuda. Vaatad, pead seda isikliku maitse põhjal kergelt lapsikuks (väga levinud arvamus, muide), normaalseks või päris lahedaks (kah levinud) ning elad edasi. Määratu publikuhuvi tekitajaks on muidugi kaks andekat treilerit, eriti esimene. Kus pangaröövlite helikopter praeguseks põrmu langenud World Trading Centeri tornide vahele jurakasse ämblikuvõrku kinni jääb.

Minule isiklikult on „Ämblikmees“ kerge pettumus ning süüdistan selles puhtalt stsenaariumit. Või et „X-meeste“ järel algas uus, varasemast intelligentsemate koomiksifilmide ajastu? My ass. Stan Lee ja Steve Ditko pildisarja esimene kinno jõudnud ekraniseering ei nõua mingit ajutööd ning on kohati isegi piinlikult mage. Pean silmas algust, kus pahad poisid koolist head ja armsat Peter Parkerit hoolega kiusavad, ja lõppu, millest siin pikemalt ei räägi. Soovitan mitte kuulata neid, kes leiavad, et suvemärul ei peagi efektide kõrval midagi pakkuma – miski ei õigusta minimaalse vaevaga loodud stsenaariumit. Kuigi erinevates þanrides on kvaliteedivahe muidugi õigustatud.

Käesoleva põhjal tekib oletus, et uus koomiksifilmide laine on stuudiotele ainult ettekääne seni realiseerimata projektidele rahavood taha lükata ja kogu krempel tootmisse lükata. Nad ei kavatsegi seejuures erilist originaalsust ilmutada, sest „fännide usaldust ei tohi loo muutmisega petta“ (justkui fännid oleks üldse võimelised kunagi rahule jääma).

Niisiis, „Ämblikmees“ ei ole pooltki nii leidlik ja lööv kui treilerid. Kuna aktsioonihetkede kõrval tuleb ära kannatada märkimisväärne hulk niinimetatud sisu, võiks film vähemalt lühem olla, kui see niigi stampides kinni on. Kas tõesti tasub kultusliku mainega pildisari uuel sajandil suure käraga ekraanile tuua, kui seda minimaalselt kaasajastatakse?

Algselt kutsuti reþissöörima James Cameron, kelle ideed Marvel Comicsile iseäranis meelepärased olid. Paraku ei saanud ta stsenaariumist autoriõiguste tüli tõttu asja, ainsa detailina säilis peategelase võime ämblikuvõrke omaenda kehast tulistada (originaalis tehakse seda mehhaanilise randmerelvaga). Kuna tegijad otsustasid kindlapiirilise ja range productioni kasuks, pole enam vahet, kes lavastajatoolis istub. Raimi kõrval pakuti seda muuhulgas nimedele David Fincher, Ang Lee, Jan de Bont jt.

Tobey Maguire on Ämblikmehena seevastu tore, rivaalidest vähemalt spekuleerides igati üle. Leonardo DiCaprio, James Franco (mängib nüüd hoopis peategelase sõpra Harry’t) ja Freddie Prinze Jr. kahvatuvad selle soojuse, inimliku lihtsuse ja tundelisuse kõrval, mida Maguire alati oma rollidesse enam või vähem süstida oskab. DiCaprio on küll end küllaltki võimeka näitlejana esitlenud (shut up kommentaatorid, vaadake mõni tema film ise ka ära!), aga tema tunduks õhus lennates ja võrke loopides kuidagi imelik. Nujah, maitse asi.

Ma tahtsin, et see film mulle meeldiks. Ma uskusin, et see on tõesti intelligentsem kui vanad koomiksimärulid (kuigi Märt Milter mind juba ette hoiatas, ta oli kusagil netis stsenaariumit lugenud). Aga see on lihtsalt nii tavaline, nii tuntud headuses, nii järjekordne lemmik. Oeh!

Spider-man, spider-man, does whatever a spider can... Esimest korda Aerosmithi laulu kuuldes ma imestasin. Et kuidas nii lapsik lugu suve suurima kassahiti ametlikuks lauluks pääses (ma tean küll, et see on töötlus vanast „Ämblikmehe“ sarja meloodiast, aga ikkagi). Kuid see on ju tegelikult vihjeks, mis teid ees ootab.

Lühidalt: õnnitlen, kui teile ikkagi meeldib.

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid