Kasutaja: Parool:



Ossamumeie, David on tagasi!

26. aprill 2002 | Lauri Jürisoo

Inglismaa suhteliselt mainekas filmiajakiri Empire valis oma tänavusse mainumbrisse rubriigi Hall of Fame subjektiks David Fincheri. Enamasti asustavad seda vähemalt paari aastakümne jooksul kinoelu mõjutanud nimed, mistõttu tema mõjus seal hoolimata kuulist portreepildist veidi kohatult. Ärgem unustagem, et see mees on siiski lavastanud ainult viis teost – ja vähemalt kaks neist ei sobi eriti heade filmide Punasesse Raamatusse. Eeldusel, et selline üllitis kusagil kauni ja puhta pildikunsti salaurkas üldse eksisteerib.


Muusikavideo-taustaga Fincher on vändanud üldise arvamuse kohaselt kaks väga head asja, need on „Seitse“ ja „Kaklusklubi“. Siis on tal veel 2 lihtsalt head tööd, „The Game“ ja „Paanikatuba“. Ja lõpuks on tal üks imelik üllitis, „Alien 3“, mis erutab eelkõige tema fänne.

Moraal? David Fincher on tihti damn good, aga ta pole jumal. Nii et kui te tabate kusagil kedagi „Paanikatoast“ ainult ülivõrretes rääkimas, on ta tõenäoliselt kas elu jooksul vähe filme näinud või haibi ohver. Mis teeb tavaliselt sama välja. Või on ta lihtsalt erandiks, kes kinnitab reeglit, et igal linalool on maailmas vähemalt üks tuline austaja.

Arvustuse algus on ehk negatiivsem kui plaanisin, aga ma tahaks uskuda, et pole selles ise päris süüdi. Ma ei tahtnud lihtsalt alustada tüüpilise õnnevärinaga, mida ilmselt paljudest kohtadest näha võite a la „ossamumeie, David on tagasi“. Ette rutates mainin, et ta kaubamärgid on siin säilinud: klaustrofoobia, stiilne lavastus, tumedad toonid jm.

Paljudele tundub enne vaatamist treileri põhjal miskipärast, et tiksumas on mingi õudukateema. Teie ette jõuab aga kergelt psühholoogilise mekiga põnevik, mida eristab paljudest sarnastest ehk mõnevõrra originaalsem idee. Keskne punkt – paanikatoa asukate / maja röövima saabunud tüüpide mängust ei saa teatavatel põhjustel keegi väljuda päris tervelt – annab piisavalt manööverdamisruumi, et tegevustik vaheldusrikas hoida. Kerged muutused hoiavad pinge üleval, ehkki ei oma stooris alati märkimisväärset tähtsust. Jõudude vahekord ja isegi majaröövlite kamba liidrite koht on pidevalt muutumises.

Igati korralik tulemus, aga ühekordne nauding. Üle keskmise tumedaid põnevikke on paraku liiga ohtralt, et just seda ka korduvaks vaatamiseks soovitada. Fincheri või Fosteri paadunud fännidele ning kollektsionääridele on sellest ilmselt ükstapuha: nood istuvad liiga kõrgel pilvedes, et kriitikanooled nende tagumikku torkama ulatuks.

Peategelased on täitsa huvitavalt valitud. Jared Leto röövlite juhi Juniorina polegi enam nii ilueedi kui varem, moodne tänavasoeng muudab poisi usutavaks pisikaagiks. USA kantristaar, vähemasti mõne aja eest Bridget Fondaga voodit jaganud (praeguse kohta mul andmed puuduvad) Dwight Yoakam on salapärase Raoulina üllatavalt hirmutav tegelane. Tõestab jälle, et kõige jubedamad vägivallatsejad pärinevad ikkagi tavaliste inimeste seast, mitte Hannibal Lecteri erakoolist. Lisaks on siin muidugi kaks väga sümpaatset ja tutvustamist mitte vajavat näitlejat, Jodie Foster ja Forest Whitaker. Nemad lisavad põnevikule oma kaubamärgiks kujunenud meeldivat inimlikkust – kui nende tegelane juba relva haarama juhtub, võib publik kindel olla, et seda ei tehta ainult märulinäljaste lõbustamiseks.

Arvestatav käsitöö, ent mitte tõsiselt põrutav.

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid