Kasutaja: Parool:

Suure illusionisti õppetund

29. märts 2002 | Andres Maimik - Postimees

Film algab, nagu Lynchil tavaks, autotulede vihuga öisel maanteel. Loomulikult on seal pimeduses midagi enamat kui öö, pahaendeline ettemääratuse paine lasub toimuma hakkava kohal.


Glamuurne kaunitar (Laura Harring) lebaskleb gangsterliku limusiini tagaistmel, paralleelmontaazh kiilub vahele vastukihutava eufoorilise noortekamba. Kokkupõrge. Naine lohistab end välja limusiinivrakist ning ronib kõrgendikule, kus paistab tuledesäras megapolis - Hollywood.

Avarii läbi elanud naine leiab pelgupaiga bangalos, mida asustab näitlejaks pürgiv blond ja sire Betty (Naomi Watts). Betty leiab tulnuka dushi alt, mälu kaotanud naine ristib end Rita Hayworthi plakati järgi Ritaks. Naised sõbrunevad ning asuvad üheskoos juurdlust teostama, et Ritale minevikku tagasi võita. Peagi avastatakse esimene laip…

Irreaalne unenägu
«Mulholland Drive’i» esimene pool on suuremalt jaolt stilistiline pastiss Raimond Chandleri ja Dashiel Hammetti krimkadele ning film noir’ esteetikale. Meil on saatuslik naine ning saladuslik eellugu, grupp koloriitseid kaabakaid, viirastuslikud varjud öös, Hollywoodi päikeselised kulissid varjamas räpaseid suhteid, ahnust, kalkust ja kadedust. Filmi pealkiri viitab Polanski kuulsale «Chinatownile» ning tegelaste välimus Hitchcocki kangelannadele.

Ent mida aeg edasi, seda enam David Lynchi enda atribuutikat sisse imbub. Paksude kardinate vahel kükitavad kääbuskasvu tontlikud mogulid. Betty ukse taha ilmub hull prohvet, kes kuulutab suurt õnnetust.

Armas ja malbe Betty, kes osaleb oma esimesel vastutusrikkal casting’ul, rabab filmitööstureid bravuurse «näitlemise imega», mis seisneb kehast väljapurskuvas tumedas seksuaalsuses. Kusagil kiirtoidurestorani räpases tagahoovis elab aga karvane huntmees…

Tegelik reaalsus hälbib järjest enam irreaalseks unenäoks, kuni unenäoline (paralleelne) reaalsus täielikult võimust võtab. Või on see vastupidi. Filmi peatelg muutub skisofreeniliseks - miski pole see, millena ta näib. Kummitavad unenägude kõige hullemad paranoiad: hirm kaotada ainus, milles indiviid võib kindel olla - identiteet, mälu ja individuaalsus.

Lynch kujutab radikaalsel moel, kuidas Hollywoodi illusioonidevabrikus valitseb vaimne dementsus, kus «identiteet», «nimi» ja «isiksus» on nagu kostüümid, mida võib seljast võtta ning uue vastu vahetada.

Erinevalt «Matrixist» või «eXistenZist», pole hüpped erinevate reaalsustasandite vahel lahti seletatud arvutimängu või hüpnoosi mõistega. Kui klassikalistes identiteedivahetamise lugudes on metamorfoosil mingi loogiline põhjendus - dr Jekylli moondumist mr Hyde’iks stimuleerib salapärane eliksiir, inimeste muutumist vampiirideks põhjustab Saatan ning marslased toodavad inimestest roboteid - siis «Mulholland Drive» jätab meid arrogantselt seletustest ilma. Tegelikult ongi seletuse puudumine seletus.

«Mulholland Drive’i» võtmeepisood leiab aset öökabarees «Silencio». Me näeme sugestiivset konferansjeed, kes kuulutab välja kummituslikult kumisevaid pillihääli, samas teatades, et miski ei ole autentne, et kõik on eelnevalt salvestatud. Paradokslik paljastus illusionistilt, kelle töö seisneb loogiliste seletuste varjamises.

Mustkunstniku kutseoskuseks on lavastuslik hämamine, triviaalse tõsiasja peitmine, et silmamoonduse taga on täiesti tavaline näpuosavus. Vaatajas aga tekitab jätkuvusketi katkestamine ning sellest johtuv loogiliste seletuste puudulikkus hämmeldusshoki. Illusiooni maagiline võim tähendab objekti lahtikiskumist tema ajaloost, tagajärje vabastamist algpõhjusest.

Mängib meie tajudega

Makaaberlik reebus «Mulholland Drive» on Suure Illusionisti David Lynchi kõige ambitsioonikam number. Ta mängib meie tajudega samamoodi nagu mustkunstnik oma publikuga.

Põhiliseks töövahendiks on alateadvus oma ebateadlike hirmude ja ihadega. Tegelased imenduvad mustkunstniku kappi, black box’i (antud juhul sinisesse karbikesse), kaovad või asenduvad täiesti uute isikutega. Mis mehhanismid karbi mustavas südamikus (alateadvuses) tööle hakkavad, jääb vaatajale saladuseks.

Lynch korraldab narratiivse lühiühenduse ning moondab Betty kibestunud kolmandajärguliseks näitlejaks Dianeks ning Rita kõrgseltskonna säravaimaks täheks Camillaks. Dünaamilisest põnevusfilmist saab korraga hallutsinogeenne seisundifilm, roiskuva armukire painajalik psühhoanalüüs. Armu- ja karjäärikadedus naiste vahel paisub Diane kinnismõtteks ning naine astub saatusliku sammu, mis sulgeb intriigipuntra Möbiuse lehe.

Erinevalt mõnest teisest Lynchi teosest on «Mulholland Drive» põhiosas selge ja jälgitav lugu. Tänu sellele pääseb maksvusele mitmetähenduslikkus ja sümbolism, mis vastasel korral jääks pelgalt õõnsaks maneeritsemiseks.

Loomulikult ei saa klassik vastu panna kiusatusele vinti üle keerata. Sõgestunud peategelase uksepraost sisse volksavad tontlikult naervad vanurid kipuvad juba liig eneseparoodiliseks paisutuseks kasvama. Ent Lynch võtab kohemaid sisse harjumuspärase jahedalt iroonilise poosi ning lausub lõputiitrite ette sheikspiirliku «silencio!»: «The rest is silence…»

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid