Kasutaja: Parool:
Coca-Cola Plaza
Coca-Cola Plaza

Muutused eesti kinokultuuris

26. märts 2002 | Martin Luige & Tõnn Kuuli

Aastanumber on hetkel 1999. Tuleb linna vanaema. Tallinna, vaatama oma pisikest lapselast. Buss jõuab oma sihtpunkti 5 minutit varem ning vanaemal on võimalus natuke veel omal käel ringi vaadata. Satub ta kogemata põrnitsema väikest teadetetahvlit, mille taolist ta esimest korda elus kohtab. Vaadanud seda paar minutit, jõuab pensionär järeldusele, et tegemist on kino-tahvliga. Ei lähe mööda hetkegi, kui vanaema tuleb geniaalsele ideele. Mõeldud- tehtud. Kritseldab vanainimene siis rahulikult kinoaegu üles, seejärel aadressi ja kino nome – KOSMOS. Kui maagiline nimi. Ideest on vaimustatud ka lapselaps, kes teatab, et tegu on Eest parima kinoga. Vähe sellest – seal olevat ka uuemad ja paremad filmid, kui kuskil mujal. Kinoelamus jääb pikaks ajaks meelde nii vanaemale kui tema kallile lapselapsele.


On möödunud veidi aega ja kalender näitab aastanumbrit 2001. Olen hetkel koolis, matemaatika tunnis. Tund nagu tund ikka. Uus osa. Konspekt. Harjutused. Õpetaja on kuidagi väsinud ja häiritud. Peagi taipan, milles asi. Klassi tähelepanu on matemaatika asemel jäägitult hõivanud hoopis mingi ringi käiv kirjake. Hetke pärast jõuab kiri minugi lauale. Avan selle ja algul ei saa aru, millega tegu on. Lihtsalt üks nimekiri nimesid. Aa. Jah. Loomulikult. Sisu kirjeldamiseks pole palju oskusi vaja. Kinokutse. Järjekordne grupiviisiline kinovisiit. Aga kuhu? Mis küsimus see selline on. Coca-Cola Plazasse muidugi. Mida vaatama? Mis kuradi tähtsust sel on. Midagi ikka leiab. Alati leiab.

Nii õpilaste kui õpetaja kergenduseks heliseb peagi tunnikell. Kõik tõttavad alla garderoobi. Tunnid on läbi. Ja siht on selge. Kinno. Umbes pool tundi hiljem leiangi end kehaksa teise endasuguse pubekaga Coca-Cola Plaza piletimüügi leti eest. Esimest korda hakatakse alles nüüd kinokavasid uurima. Mida üldse vaatama minna? Ise ei viitsi mõtlemise peale energiat raisatagi. Küll teised leiavad midagi. Hetke pärast kuulengi, et on otsustatud vaatama minna filmi nimega “AI”. Üritan häbelikult sõpradelt uurida, et mis filmiga üldse tegu, mitte et sel nii suurt tähtsust oleks, aga ikkagi... ja tuleb välja, et tegelikult keegi ei tea. Mingile tibile oli lihtsalt plakat peale läinud. Ja mis vahet sel üldse on. Polegi suurt tähtsust, mis film ekraanil jookseb. Lihtsalt lahe sõpradega koos olla ja üksteisele paismaisi krae vahele ajada.

Otsus tehtud. “AI” siis. Küsin veel kõigilt üle ja selgub, et seltskonnas on keegi, kes Coca-Cola Plazat esimest korda külastab ja tunneb muret, et me enam saali sisse ei saa: “Film hakkas ju juba veerand tundi tagasi!” Teised vaid naeravad selle peale heatahtlikult ja tegelikult ei suuda keegi enam meenutada viimast korda, kui me saali selleks kellaajaks jõudsime, mis pileti peal kirjas on. Mis tähtsust sel on.

Lähen siis tervele seltskonnale pileteid ostma. Leti tagant küsib minult noor neiu: “Kas need kohad sobivad?” Mõtlen hetke. Vaatan pakutavaid kohti ja lausun irooniliselt: “Ei need ei sobi, on teil veel mingeid vabu kohti?” Selle peale noor daam vihastab ja tema hääl võtab juba palju karmima tooni: “Kõik ülejäänud ja mis vahet sel on, nagunii istute ju kuhu ise tahate.” Jah, õigus tal ju tegelikult on. Vahel ei saa ma enam üldse aru, miks pileti peal istekoht on märgitud, kuna pooled inimesed nagunii seda ei vaata. Kord mõtlesin ka ise, et olen nüüd korralik ja istun SELLE koha peale, mis mu piletil kirjas on. Tuli aga välja, et koht oli juba hõivatud kellegi teise, mitte nii korraliku poolt. Kuid see miks neiu leti tagant vihastas, oli mõistetav. Tavaliselt käituvad nad väga viisakalt. See konkreetne neiu sai lihtsalt väga hästi aru, et tema kulul nalja tehakse. Nägin ju ekraanil suurepäraselt, et saal täiest tühi on.

Kuid mis siis lõppude lõpuks on muutunud seoses CC Plaza tulekuga Eesti kinomaastikule? Ei midagi vähemat ega rohkemat kui üldine suhtumine kinno kui sellisesse. Kogu müstilisus kino ümbert on kadunud. See on muutunud üheks järjekordseks meelelahutuskohaks. Nagu iga teine kohvik vanalinna põiktänavas.

On täiesti võrreldamatu, mida tähendas kinokutse kaks aastat tagasi ja mida tähendab ta praegu. Võtame näiteks Kosmose. Nüüd võib ju CC Plaza suguse multipleks-kino olemasoluga Kosmosesse üleolevalt suhtuda, kuid ei saa kuidagi unustada fakti, et veel veidi aega tagasi oli tegu Eesti parima kinoga. Kuid mis siis eristab kahe aasta tagust minekut kinno Kosmos, praegusest CC Plaza külastamisest? See tunne, millega astud sisse kino uksest. Väljendid: “Kiirustada pole mõtet, kümme minutit võib vabalt hiljaks jääda,” “Ära muretse, vabu kohti on ju alati,” “Küll midagi ikka leiab, siis otsustame, kui kohale jõuame,” on tänu CC Plazale saanud tähtsaks osaks igapäevase kinokülastaja kõnepruugist. Võiks ju isegi öelda, et kui paar aastat tagasi oli kinoskäik võrreldav ettevõtmine teatrisse minekuga, siis praeguseks on ta võrdsustunud sõpradega teleka vaatamisega. Kas viimane on halb või hea, jäägu juba igaühe enda otsustada. Paratamatu on lihtsalt, et nii maailmas üldse kui ka väikeses Eestis liigub kõik just mugavuse poole. Kas selle protsessi käigus aga väärtused lihtsalt muutuvad või hoopis devalveeruvad?

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid