Kasutaja: Parool:

Relvaromanss

04. oktoober 2005 | Allan Appelberg

Humoorikana mõjuv lugu noortest relvafetišistidest.


Kuna ma olen harjunud halbu filme vaatama, siis Lars von Trieri hinnatuimad filmid "Tantsija pimeduses" ja "Dogville" mõjusid mulle vähkitekitavalt. Seevastu taanlase stsenaariumil põhinev ja teise taanlase Thomas Vinterbergi poolt lavastatud "Kallis Wendy" on tõeline maiuspala. Olgugi, et filmi sõnum jääb ebaselgeks, seda enam, et mõlemad taanlased kinnitavad, et film ei püüa kritiseerida USA gun controli, pakub see piisavalt mõtlemisainet. Stanley Kubricki "Full Metal Jacketis" on stseen, kus Private Jokeril ja tema treeningkaaslastel kästakse relvadele naiste nimed panna, segades vägivalla ja seksuaalsuse sõjajõhkrustes. "Kallis Wendy" on täispikk versioon sellest stseenist, ainult sõdureid asendavad noored luuserid.

Vinterberg on vana USA sõjabaasi Taanis muutnud müütiliseks linnaks "Kus-iganes, Ameerika". Valmilik film keerleb ümber patsifistist Dicki (andekas Jamie Bell („Billy Elliot“)), kes jääb kohe filmi alguses orvuks ning armub revolvrisse. Üheskoos relvaeksperdist Steviega koondavad nad enda ümber sõpruskonna, keda ühendab endises elus luuseriks olemine ja avastatud armastus relvade vastu. Mahajäetud kaevandusruumidesse loovad nad oma maailma, kust relvaga väljuda on rangelt keelatud. Kiindumine oma relvadesse annab neile motivatsiooni ja enesekindlust enda mitmekülgseks arendamiseks. Tegu pole aga tavaliste TTde või Makarovitega. Relvadeks on näiteks el-Alameini lahingu läbi käinud püstol, mis on sama kuri nagu Hitleri auto rool ja mitte vähem väärikas eestlaetav ühelasuline, mis saab nime tõenäoliselt Kubricki teiselt filmilt – „Barry Lyndon“. Luuseritest saavad tegijad, aga nende tegevusruumi piirab range koodeks.

Aja möödudes liitub nendega relvaga tapnud neegripoiss Sebastian, kes algul nende ettevõtmisse sügava kahtlusega suhtub, ent hiljem neile uusi relvi muretseb ja ka ise kampa lööb. Neist on saanud teatraalne musketäride sekstett, üks kõigi ja kõik oma püstoli eest. Dicki metallist 6-lasulise tüdruksõbra nimi on Wendy, kelle suhe oma patsifistist omanikuga on judinaidtekitavalt mitmetasandiline. Nad nimetavad endid Dändideks, mis sobib selle arthouse filmi konteksti kui selle sõna tähendusse ei süüvita, sest "dändi" pole kuidagi Ameerikaga seotud. Dändi stereotüübiks on metroseksuaalne 19. sajandi eurooplane. Suhet relvadega on Trier valinud kirjeldama 60ndate kultusbändi The Zombies armastuslaulud.

Sel ajal, kui Dändide kommuun areneb ja täiustub, seisab kaevurilinnas aeg justkui paigal. Paratamatult mõjub film USA ksenofoobsete relvaomanike kirjeldusena. Ka Dändid muutuvad oma "maailmas" pisut pelglikeks, samas kaotamata enesekindlust, mida süstivad neisse relvad. Filmi finaal on klassikaline bloodfest vestern, kus Dändid mõjuvad kangelastena mingist väga veidrast koomiksist. Ansambli The Zombies "Time of the Season" süstib mingit veidrat kinosügise emotsiooni. Vähemalt minule.

"Kallis Wendy" muudab eriliseks just seesamune moosikeetmise oskus: siduda kontekstiväliselt nii vastandlikke asju nagu patsifism ja relvad, Dändid, kaevuriküla ja The Zombies. "Kallist Wendyt" peab vaatama minema, sest see on üks viimase aja paremaid filme.

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid