Kasutaja: Parool:

Kriitika: 96 MINUTIT ALLAMÄGE

20. detsember 2004 | Allan Appelberg

Mäest rattaga alla sõita on väga tore, eriti kui tee on lai, asfalteeritud ja kurviline. Kes on Lääne-Euroopas rattamatkal käinud, teavad millest jutt. Aga vaevalt on teid, mis kulgevad üle pooleteise tunni allamäge. Kui see tee kanda üle filmidesse, siis „Forgotten“ on „õnnestunud“ näide sellest, kuidas üks film võib esimestest kaadritest alates lõpu poole aina halvemaks minna.


„Forgotten“is kohtuvad „Salatoimikud“ Shyamalani loominguga ja tulemuseks on film, mis seisab püsti ainult Julianne Moore’i rollisoorituse najal. Kuigi tuleb mainida, et filmi trailer oli äärmiselt paljutõotav ja värinaidtekitav, ei maksa sellest end petta lasta. Reklaamide põhjal filmide valimine on libe rada ja peaaegu niisama palju usaldust tekitav kui neljandat piiksu tegev mikrolaineahi.

Julianne Moore on Telly Paretta, ema, kes on 14 kuud leinanud oma 9-aastast poega, kes üheksa teise lapsega lennuõnnetuses hukkus. Psühhiaatri abiga üritab ta raskest kaotusest üle saada ja eluga edasi minna. Ta püüab veeta vähem aega fotoalbumeid ja koduvideoid vaadates kuni päevani, mil fotod ja videod tema pojast on kadunud nagu veresoon Kadrioru keskuse tasulise peldiku sinises valguses. Olukorda pingestab sõprade ja lähedaste eitav seisukoht lapse olemasolusse.

Telly süüdistab piltide ja videote hävitamises esmalt oma meest, keda kehastab „ER“ist tuttav Anthony Edwards, ent peagi saab ta teada, et laps suri sünnitusel. Telly külastab naabrit (Dominic West), kelle tütar samuti lennuõnnetuses hukkus, ent viimane väidab, et tal polegi tütart. Dominic Westil on konkreetselt probleeme purjus inimese kehastamisega. Vaadaku „Kevadet“ ja õppigu kellamees Liblelt. Vaatajatel peaks siinkohal filmi vaadates tekkima küsimus, kas Telly on fruitcake? On ta tõesti poega sünnitusjärgse psühholoogilise trauma tõttu endale ette kujutanud?

Väärtfilm oleks seda rada jätkanud ja keskendunud ema üleelamistele. Julianne Moore oleks sellega kindlasti suurepäraselt hakkama saanud. Aga ei, nad ikkagi pidid filmi ära solkima ja hakkama maavälist põhjendust otsima. Nii saabki sellest kõige pikem ja igavam „Salatoimikute“ episood, mis on niisama jabur kui „Signs“, kus tulnukad reisivad läbi terve galaktika, et jääda puust ukse taha toppama. Julianne Moore on väga võimekas näitlejanna ja ma ei suuda leida põhjust, miks ta üldse otsustas selles filmis osalemise kasuks.

Ometigi on filmis kohtasid, mis mõjuvad väga elektriliselt. Mina loetlesin neid kaks. Filmis on ka üks parimaid ja ootamatumaid musta tegelase kadumisi pärast Samuel L. Jacksoni kadumist „Deep Blue Sea“s. Film ei ole nii halb, et seda vaatama ei peaks, aga see on piisavalt mõttetu, et selle eest raha mitte välja käia.

Stsenaariumi oleks võinud kirja panna haihtuva tindiga. Selle autoriks on Gerald Di Pego, kelle varasemate tööde hulgast võib leida kaks tuntud pisarakiskujat: „Fenomen“ ja „Kiri pudelis“. Lavastas Joseph Ruben, kes mäletatavasti lavastas ka ühe haigeima lastefilmi „The Good Son“, kus Macaulay Culkin kehastas väikest vastikut intriganti, kes saab lõpus surma.

Teatavasti kahe hüppega üle jõe ei hüpata, seepärast ei saa keskpärane stsenarist ka üleöö tegijaks. Mis tundus alguses hea filmina, vajus lõpu poole kokku nagu üks tüüp „Kriminaalses Peterburis“.

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid