Kasutaja: Parool:

CITV- aken minevikku

20. oktoober 2004 | Toomas Verrev

Põlvkondi teadlaseid ja ulmekirjanike on ubistanud sellest, et kunagi ehitada valgusaastate kaugusele meie koduplaneedist Maast tohutu peegel, millest me näeksime enda mineviku. Kes ei saa aru, millest ma räägin, vaadaku kas mõnd vana Nõukogude Liidu multifilmi või sirvigu Harri Õiglase kirjutatud füüsikaõpikut keskkoolile.


Selle kauni ja huvitava projekti teostamist on aga siiani takistanud nii tehnika ebapiisav areng kui ka suhteliselt kõrge hind.

Siiski, ühel põhjamaa paesel ja tuulisel rannikuribal elab üks töökas rahvas, kes ei istu niisama käed rüpes, oodates selle hetkel veel ulmelise projekti algust, vaid on eelpool mainitud projekti analoogiga juba algust teinud. Loomulikult on projekt madalama eelarvega, kuid ega tervele talupojamõisusele olegi priiskamine omane.

Kuid mõni sõna projektist endast: vähemalt pealinna (Tallinna) inimeste telekastidesse on tekkinud uus telekanal (või vähemalt midagi, mis püüab olla telekanal), mil nimeks CITV.

Antud telekanal, või siis TV-programm, tegeleb antropoloogiaga - st uurib inimest, eestlast, umbes kümme aastat tagasi; hetkel, kui me olime saanud või olime just saamas iseseisvaks. Midagi sarnast sellele, mida teeb Kaur Kender enda esiklapses “Iseseisvuspäevas”. Nagu Kender, nii rebivad ka CITV toimetajad alasti üheksakümnendate aastate Eestimaa “keskmise” hinge ja eksponeerivad seda kui veriseid sea siseorganeid Keskturu lihaletis proþektorite valgusvihus.

Üheks klassikaliseks näiteks, kuidas CITV kollektiiv püüab eesti rahvale näidata enamike eestlaste taset ja maitset kümme aastat tagasi, kogu labasuses, on ühe ammu unustatud eesti mega-giga-super-hüper-popbändi video. Selles videos paisatakse odava sündimuusika saatel vaatajate ette kolm vahelduvat stseeni. Esimeses neist kiimleb kümne sentimeetri pikkuste roosade küüntega talutüdrukust blond ilase poisi pildiga voodis, samal ajal ilast laulujoru ümisedes. Armastusest loomulikult. Teises stseenis näeme me seda poissi, kelle pilti talutüdruk graatsiliselt kui mõisapreili embas. Ka poiss laulab armastusest ja hüpleb nagu Buratiino nukuteatris. Selles stseenis lendlevad ka marlitükid nagu heas Playboy videos. Punkti paneb loomulikult kolmas stseen, milles kujutatakse liikumist öisel maanteel/tänaval. Vasakul pool võib kaadris näha läikivate velgedega vana viiest bemmi (hind kakskümmend viis kilo), mis lihtsalt sõidab ja ühes kohas ka keerab. Reþisööri arvates on see kõik VÄGA kihvt. Ainukene asi on aga selles, et igal intelligentsel inimesel tekib küsimus, et kas sellised primitiivsed lamisevad loomad on üldse võimelised millekski ülevaks, mida nimetakse armastuseks? Lihtsalt kogu see laul on armastusest.

Tegelikult on see äärmiselt tore, et prime time’il lastakse niivõrd harivaid saateid. Neid vaadates ei tundugi enam imelik, et Soome piirivalvurid kohtlesid kõiki noormehi kui vargaid ja neidiseid kui litse. Minevikku ei tasu mitte eitada, vaid minevikust tuleb õppida! Eriti veel nüüd, kui me oleme ka ametlikult inimesteks saanud (ELi liikmeteks, st eurooplasteks), näiteks Lihula sündmuste taustal.


Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid