Kasutaja: Parool:

Õ-fraktsioon ronib suurele ekraanile

20. oktoober 2004 | Joel Vinogradov

Legendaarne loominguline rühmitus Õ-fraktsioon, kes loonud amatöörfilmide nautlejaile selliseid pärle nagu „Tõprad“ ja „Tapja õllejogurti rünnak“, võttis tänavu suvel ette midagi sootuks uut ja suuremat, luninud selleks kõigepealt suurte onude käest miljon krooni. MOVIES.EE rääkis fraktsiooni liikme Kaaren Kaeraga.

Õ-fraktsiooni aktivist Kaaren Kaer (tegelikult on ju kõik fraktsiooni 5 liiget aktivistid, Kaer juhtus lihtsalt kogemata olema filmi ametlik reþissöör) on laiemale üldsusele pigem tuntud kui Terry Pratchetti raamatute tõlkija, kui filmitegija – seda siis, rõhutades, laiemale publikule - kuna Tartus ei leidu tudengit, kes Õ-fraktsioonist midagi kuulnud poleks.

Kust tuli "Maleva" idee?

K: Idee tuli üsna iseenesest. Algselt hüpitasime peopesal mõtet teha eepiline megafilm patriitside intriigidest Rooma impeeriumi hiilgeaegadel, ent mingil hetkel jõudsime järeldusele, et hetkel pole see vist ikka veel jõukohane. Ja siis läkski mõte muistse
vabadusvõitluse juurde, mis meile kõigile kohe kangesti meeldima hakkas. Lembitu ja Manivalde, Albert, Kaupo ja Läti Henrik on sellised mõnusad, pooleldi müütilised tegelased, keda iga eestlane teab, aga kellest väljaspool kooliruume tavaliselt palju ei räägita. Ja kuigi seisukohti on palju, ei oska keegi senimaani kaljukindlalt öelda, millised inimesed nad olid ja kuidas oma asju ajasid, nii et me saime fantaasiale vaba
voli anda. Ja selle tulemusena ponnistasimegi esile "Maleva" stsenaariumi.

Millest film räägib?

K: Film räägib armsast eesti poisist nimega Uru, kes röövitakse kodust ja viiakse Saksamaale kloostrisse, kus ta saab esimese eestlasena euroopaliku hariduse. Nende teadmistega relvastatuna naaseb ta Eestimaale, et oma rahvas saksa räige rüütlisaapa alt vabastada ja uuele õitsemisele õhutada, ent üsna pea selgub, et uuel Eestimaal ei käi asjad enam nii lihtsalt. Edasist näeb juba filmi vaadates.

Kuidas saite filmi mängima sellised korüfeed nagu Raivo E. Tamm, Üllar
Saaremäe ja Ain Mäeots?

K: Meie põhitrumbiks oli stsenaarium ja kuna see neile meeldis, siis olid nad meie rõõmuks lahkelt nõus kaasa tegema. Eesti on selles mõttes õnnelikult väike koht, et siin pole übertähti, vaid lihtsalt väga head näitlejad, kes teevad rõõmuga asju, mis neis üht- või teistpidi huvi äratavad.

Kirjelda seda õhkkonda, mis võtteplatsil valitses

Kuna lõviosa meeskonnast koosnes noortest, lõbusatest inimestest, kellele sekundeerisid veidi vanemad ja ühtlasi veel lõbusamad inimesed, siis oli see meie kõigi jaoks üks ütlemata helge suvekuu. Igasuguseid ogarusi juhtus alatasa, aga ühe iseloomulikumana võib mainida meie peategelase Ott Sepa kannatusi. Ott pidi kogu võtete vältel kandma paksu talvevammust, milles ta oli sunnitud ka 30-kraadise leitsaku käes edasi-tagasi jooksma ja vaatemänguliselt sakslasi tapma. Kuna ta kuuma
sugugi ei talunud ja oli pidevalt teadvuse kaotamise äärel, siis rebiti talt võtete vahel alatasa vammust seljast või kallati jäävett krae vahele. Ent viimasel võttepäeval jättis Ott pärast võtete lõppemist trotsist vammuse selga, kõndis sellega kiirel sammul 2 km kaugusel asuvasse parklasse, istus autosse ja sõitis meie staapi, aknad kinni ja
konditsioneer täie kuumuse peal. Kohale jõudes lükkas ta ukse lahti, astus autost välja ja minestas. Ja eks ta oli sedamoodi meie kõigi jaoks, et tingimused polnud just kerged, aga me läksime ja tegime ottsepaliku tahtejõu najal lihtsalt oma asja ära. Lustiga kusjuures.

Kes see hullumeelne seda pühaüritust vaevaks miljoniga toetada võttis?

K: Peamised toetajad olid EFSA (Eesti Filmi Sihtasutus – toim.) ja Kultuurkapital, kuid appi tulid ka teised sponsorid, kes aitasid meil kogu seda hullunud kampa toita,
riietada, pesta ja muul viisil elus hoida.

Miks nad seda küll tegid?

K: Sest tegu on noorte, särasilmsete filmitegijatega, kes pakatavad värsketest ideedest ja teotahtest.

Ei, aga tegelikult.

K: Me haarasime neilt kriisates põlvede ümbert kinni ja ei lasknud enne lahti, kuni nad meid rahapatakatega eemale peksid.

Peate kellelegi aru ka andma või naljadega piiri pidama?

K: Rahastajad ilmutavad ikka huvi, et kas nende summad lähevad ikka õigesse kohta, aga loominguliselt oleme ainsateks tsenseerijateks ikka me ise. Täispika filmi puhul tuleb arvestada, et kõik liinid ja tegelased sobituksid ühtsesse tervikusse ja olgugi, et meid tabab alatasa mõni näiliselt geniaalne mõttesähvatus, tuleb osad neist paraku
kõrvale heita, kuna need lihtsalt ei sobi selle stsenaariumi kontseptsiooniga.

Äkki on isegi võimalik see miljon kuidagi tagasi teenida ja veidikene peale ka?

K: Kasumit taotleval inimesel on mõistlikum osta pliks-plaks süsteemiga
lotopilet kui hakata Eestis filmi tegema.

Mitu protsenti eelarvest filmi promomise peale läheb ehk kas seda kunagi
Coca-Cola Plazas ka nägema hakkab?

K: Hetkel keskendume sellele, et saaksime kõik stseenid üles võetud ja montaazi. Järgmised sillad ületame siis, kui nendeni jõuame. Aga igal juhul anname endast kõik, et asi kinno jõuaks.

Millal filmi näha võib?

K: Kui kõik kulgeb õlitatult, siis selle aasta lõpus, kui mitte, siis järgmise aasta alguses kindlasti.

Mis siis saab, kui projekt ebaõnnestub? Õ-fraktsioon peidab ennast oma
tudengifilmidest jäänud süüdimatuse maski taha ja ütleb, et aga me olemegi ju kõigest amatöörid?

K: No aga me ju oleme.

Kas Läti Hendrik valetas?

K: Läti Henrik oli väga haige inimene. Füüsiliselt. Kuna ta tajudest funktsioneeris enam-vähem rahuldavalt ainult haistmine, siis ei saa me kõike tema kirjutatut hetkel tõesti kulla pähe võtta.

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid