Kasutaja: Parool:

Kriitika: CAPS LOCK ON MU LEMMIK NUPP

20. oktoober 2004 | Allan Appelberg

Pealkirja ma varastasin, selle pärast on mul kahju. Võite oma kartulikoorijad kööki tagasi viia.


Et rääkimine pole veel vestlus, ei maksa sellest filmist mällusööbivaid fraase ega ka head dialoogi otsida. Pigem on see neile, kellel kodus televiisor teisipäeviti Kanal 2 ei näita. Võitlused on suhteliselt nüri koreograafiaga, pigem tuim raiumine. Samas on see etem kui vaadata vananevate kung fu staaride kinnikasvanud jalalööke. See oli nüüd vihje näitleja-laulja Steven Seagalile, kelle produktiivsus on kasvanud rekordtasemele praegu, mil tema figuur hakkab vaikselt joogieelistusi reetma ja mil tal enam minekut pole. Otse videole siis. Nii et Steven, kui sa seda loed, ära mängi enam filmides. Mine õue, tee väike sörk, osta omale saag ja hakka linnumaju ehitama.

Walking Tall. Chris Vaughn (The Rock) peab USA erijõududest kodulinna naastes tõdema, et lapsepõlvest meelde jäänud armsast linnakesest on saanud tööpuuduses ja narkoprobleemides vaevlev endise linna hädine vari. Endine suurim tööandja, puidutehas, on suletud ja selle asemel on linna keskuseks kasiino. Kasiinoomanik on Chrisi lapsepõlve mängukaaslane, kellest on saanud ühtlasi ka linnaomanik. Vaikselt hakkab olukord küpsema ja pärast konflikti, mis oleks Chrisi peaaegu tapnud, otsustab ta linna juhtimise enda kätesse võtta. Kehtib mänguasja reegel: purunematu mänguasi on ideaalne teiste mänguasjade purustamiseks.

Chrisi on toetamas Ray Templeton (Johnny Knoxville), samuti endine mängukaaslane nooruspõlvest. Et koreograafia polnud suurem asi, võib julgelt väita, et Knoxville on ka reaalselt omal nahal hullemat tunda saanud, kui filmis eriefektidega. Kasiinoomanikku mängib vastiku näoga Neal McDonough, kes abiellus 2003. aasta 1. detsembril (mitte et see mõttetu info oleks). Seevastu tema kasiinos tantsib ilus Deni (Ashley Scott), keda Chris samuti lapsepõlvest tunneb ja kellega ta filmis sehkendab.

Märulifilmide skaalal platseeruks Walking Tall umbes keskele, sest kõik keskpärase märulifilmi kriteeriumid olid täidetud. Noh vaatame mõnesid: nii, halba huumorit oli? – oli; peategelane oli jämedate biitsepsitega? – oli; kõige võimsam tulistamisstseen järgnes voodistseenile? – jah; striptiisi oli? – oli; peategelase pere oli ohus – oli; peategelane rääkis aktsendiga? - aga ei.

Mis mind märulifilmide juures häirib, on see, et nad lõppevad täpselt ühtemoodi. Kui peategelane on koos sõbraga mingi kurja asutuse õhkinud või peksnud segi koos selle omanikega, siis istutakse autosse ja räägitakse mingist x-teemast ja kaamera liigub üle auto ja kuulda on peategelaste vestlust, mis lõppeb mingi naljaga. Saalis inimesed naeravad ja siis tulevad subtiitrid ja kõik panevad jope selga, panevad mobiili jälle normaalse peale ja jätavad oma joogitopsid tooli külge ning lahkuvad. Nii lihtne see ongi. Publik ei ootagi midagi muud. Aga kus on elamus? Kodus nagi otsas?

Põhimõtteliselt ma vaatasin selle filmi ära, sest see on meelelahutus - aga ajudeta. Rubriigist ’Kuidas väljalülitatud ajudega poolteist tundi oma elust mööda saata’. Nagu pooleteiseks tunniks ajunälkja külge riputamine Futuramas. Mitte meelelahutus, vaid ajulahutus (ülejäänud kehast). Ei tea, kas nii kehva kriitika eest võib kohtusse kaevata?

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid