Kasutaja: Parool:

Olé!

24. juuni 2004 | Jan Garshnek

Tänavune suvi - olgu, peamiselt küll juunikuu - möödub taaskord jalgpallitähe all. Kõigi vutihaigete rõõmuks on suurvõistluste (MM, EM) vahele jääv kaks aastat kuidagi mööda saadetud ja pidu võib alata. Euroopa meistrivõistlused on küll „kohaliku“ tähtsusega ega tõmba mõistagi sellist ülemaailmset tähelepanu, nagu paari aasta tagune MM, kuid meid, värskeid eurooplasi, see ju ei morjenda!


Aga asjast. Teadagi, et vutist on tehtud lugematu hulk dokumentaalfilme, kuid ehk oleks paslik uurida, millistes kunstilistes mängufilmides on üheks (pea)osaliseks olnud Kuningas Jalgpall. Järgnevalt teeme juttu tähelepanuväärematest säärastest isenditest.

Mis? Praktiliselt esimene film, mis pähe kargab, on korduvalt ka meie telekanaleil jooksnud Victory (USA, 1981), peaosades Sylvester Stallone ja Michael Caine.
Teise maailmasõja aegadesse kantud loos plaanivad natsid korraldada näidismatði oma esindusvõistkonna ja liitlastest sõjavangide mansa vahel. Pole raske arvata, et vangid leiavad selle sündmuse olevat ka parima võimaliku mooduse põgenemiseks.
Aga jalgpall? Karikatuurselt õelad natsid, võrdlemisi igav sündmustik ja etteaimatav lõpp – kõlab tõesti kui järjekordne nõrk film. Siiski, jalgpallile jäetud kaadrid on filmi parimaks osaks, eriti arvestades, et seal teevad kaasa ka (suht kesise näitlemisoskusega) jalgpallilegendid nagu Pele ja Bobby Moore. Lisaks võime võtta asja ka päris üheplaaniliselt – kui päriselus on korduvalt läinud vastupidi, siis filmis teevad ’britid’ sakslastele ära!

Mis? No kui me juba rääkisime Pelest… ta ei saanud vist aru, et näitlemine pole päris tema ala – igal juhul tegi ta kaheksakümnendatel kaasa päris mitmes filmis. Hotshot (USA 1987) on üks neist: lugu ameerika jalgpallurist (Jim Youngs), kes, soovides saada parimaks (kuidas siis muidu), pöördub juhiste saamiseks Selle Kõige Suurema poole. Kelleks on Pele. Te saite sellest juba muidugi aru. Muu on kohutav. Kaks märksõna – odav ja võlts.
Aga jalgpall? Mingi pidev jämmimine käib bicycle kick’i ehk otse õhust üle pea sooritatud löögi ümber. See muide olla Pele leiutatud ja filmis õpetab ta seda oma ameeriklasest õpilasele – ning oh üllatust, filmi finaalis, hirmtähtsas karikamängus sooritab vahva tähtede ja triipude maa poeg just seesinase löögi otse ristnurka… Kas ma juba ütlesin – võlts?

Mis? Kui te ei taha teada, millega võrdub tundmatu valemis jalgpall+disney=x, siis, jumala eest, ärge vaadake filmi The Big Green (USA 1995). Ja ma mõtlen seda tõsiselt. Lugu sellest, kuidas vastikud, koledad luuser-lapsed õpivad spordi (seekord siis ’socceri’) abil kasvatama enesekindlust, sõprussuhete hoidmist ja perekondlike probleemide lahendamist… öäk. Eriti arvestades, et ameeriklased ei tea jalkast essugi. Peaosas Steve Guttenberg, mäletate teda ehk ’Politseiakadeemiast’ või ’Kolme mehe ja beebi’ filmidest… samas loodetavasti mitte.
Aga jalgpall? Ah see ongi siis ameerika jalgpall? Mis? Et hoopis ameeriklaste ettekujutus eurooplaste jalgpallist läbikukkunud lastefilmis? Aaahnii… whatever.

Mis? Kui te tahate HEAD vutifilmi, siis käige kaarega ameeriklaste toodangust mööda, oli suurema osa senise jutu mõte. Vaadake briti filme. Nick Hornby autobiograafial põhinev Fever Pitch (UK 1997) on pagana heaks näiteks. Terve elu fanaatilise Londoni Arsenali fännina (no on’s inimestel aruraasu peas? Arsenal? Päh!) veetnud mehe elu läheb keerukaks, kui ta peab oma elus leidma ruumi naisterahvale. David Evansi filmi parimaks osaks on pidevad flashbackid meenutamaks klubi paremaid ja halvemaid hetki ja nende seost peategelase enese elusündmustega.
Aga jalgpall? Hornby teab, millest ta kirjutab, seda ei saa temalt isegi film ära võtta. Eheda jalgpallihaige elu täies autentsuses on teie ees. Läbi tule ja s.ta, kuid oma klubi kõrvale tuleb jääda! Briti jalgpallikultuur on midagi, mida eestlased niipea mõistma ei saa, kahtlen, kas üldse kunagi.

Mis? Vutifänluse varjupoolt ehk kakelunge ja muud huligaanitsemist, millega just inglased on kurikuulsaks saanud, kajastab ka viimasel ajal palju furoori tekitanud Nick Love’ film The Football Factory (UK 2004). Põhiliselt heidetakse ette seda, et linateoses liialt heroiseeritud vutifanaatikud võivad päriselus liigset järgmist leida jne., eriti nüüd, kus võrreldes 70.-te ja 80.-tega on eri klubide toetajate vaheline vägivald Briti saartel vähenenud. Täiesti mõttetu hurjutamine, kui te minult küsite.
Aga jalgpall? Kui päris aus olla, siis jalgpalli roll on filmis väike – peategelaseks on vägivald, mida käputäis Londoni Chelsea’ fänni teiste klubide fännidel rakendavad. VÄGA realistlik film, eriti mis puudutab keelekasutust, ning selle valguses jätame tähelepanuta fakti, et ehtsad briti huligaanid mitut stseeni filmis idiootseks on pidanud. Märkimisväärne on fakt, et film koguvat suurt populaarsust samuti jalgpallihuligaanluse käes vaevleval Venemaal, kust, kui te veel ei tea, on pärit Chelsea omanik, Tðukotka kuberner Roman Abramovitð.

Radikaalsete fännide tegemistest pajatavatest filmidest mainiks siinkohal soovituslikena veel ära I.D. (UK/Saksamaa 1995), The Firm (TV, 1988) ja Ultra (Itaalia 1990), kuid ruumi kokkuhoiu mõttes neist pikemalt ei hakka pajatama.

Mis? Päris palju pakkus aastakese eest maailmas kõneainet linateos Bend It Like Beckham (UK/Saksamaa 2002) – mine võta kinni, kas äkki populaarsust ei taganudki see B-tähega nimi filmi nimes. Ilmselt ei oleks sedasorti film toonud enam kui kümnekordselt kulusid tagasi, kui selle nimeks olnuks ‘Bend It Like Marko Kristal’... Vutti, erinevaid kultuure ja elu-elukest ennast väga osavalt kokku miksiv lugu noorest hinduplikast, kes vägevalt palli lüüa mõistab, kuid sellega oma vanemate heakskiitu ära ei teeni, väärib esiletõstmist. Noorte tundmatute näitlejate suurepärane esitus (Jonathan Rhys-Meyers ehk tuntuim) ja Keenia päritolu lavastaja Gurinder Chadha muhe reþissööritöö teeb sellest tükist üle-keskmise-noorteka.
Aga jalgpall? Mängustseenid on suurepäraselt lavastatud. Meeliülendav on vaadata kahe tüllipööranud neiu tegutsemist väljakul – isiklikud probleemid unustatakse meeskonna heaolu nimel, esiplaanil on sel ajahetkel ainult ja ainult murul toimuv. Nagu õppefilm, kust saada aimu õigest suhtumisest! Soovitan noortetreeneritel seda koos kasvandikega vaadata.

Kokkuvõtteks – no on tehtud filme jalgpallist ja selle ümber toimuvast. On. Aga miski ei saa vastu sellele mängule endale, ükski film ei suuda päris ehedalt kirjeldada seda spordiala, mis nii paljudes maailma paikades on omandanud kultuse mõõtmed. Parafraseerides üht reklaamlauset – probably the best game in the world. Jalgpallipidu – las alata!



Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid