Kasutaja: Parool:

Ülehomme

31. mai 2004 | Allan Appelberg

Eile veel muretu ja meeldiv maailm näis, kõik paigad olid päikest täis, nii oli see meil eile veel.


Roland oskab inimesi kinno meelitada. Võtame või ta viimsed blockbusterid: "Iseseisvuspäev", "Godzilla", "Patrioot" ja nüüd "Päev pärast homset". Mehele tuleb au anda. Stuttgardis sündinud Emmerich on kodumaal tuntud kui "Das Spielbergle aus Sindelfingen" ehk "väike Spielberg Singelfingenist". Mida iganes see ka ei tähendaks. Kõlab nahktrakside ja piitsa järgi.

"Päev pärast homset" algab väga paljulubavalt. Pinget tõstetakse osavalt. Suhteliselt lollikindel on näidata filmides uudiseid, sest need annavad kogu loole teatud reaalsuse pöörde. Tihti kasutatakse diktoreid, kelle nägusid on kinovaatajad harjunud iga päev televiisorist nägema. "Nemad ju ei valetaks!" Jubedad tormid hakkasid möllama erinevais maailma paigus, aga ometigi ei osanud ükski ilmavaatleja midagi halba ennustada. Kusjuures ma panin tähele, et pärast filmi nägemist nagu päris-reaalsetes uudistes räägiti tormidest ja orkaanidest kusagil Aasias ja Ameerika läänerannikul. "Well... I think it's happening."

Kui lugu oleks keskendunud inimkonna päästmisele, oleks üldmulje palju parem, ent taaskord on keset "seninägematut katastroofi, mis hävitab meid kõiki" suudetud keskenduda ühe isa katsele jõuda oma pojani, kuna ta oli midagi lubanud. Damn! Sellepärast olidki esimesed nelikümmend minutit filmis kõige paremad. Torm kogus alles hoogu. Film muutus eriti jaburaks siis, kui kari hunte hakkas inimesi jälitama. Nagu ökokatastroofist vähe, oli tarvis mingid marutõbised hundid filmi tuua. See ei tõsta pinget, vaid alandab seda. Kuni selle hetkeni oleks võinud uskuda, et see kõik on võimalik, aga hundid andsid põhjuse kergemalt ohata.

Mis mind kõige rohkem imestama paneb, ongi see, et sedavõrd aktuaalne teema nagu on kasvuhoonefekti võimalikud tagajärjed, on filmis tõeliseks uudiseks. Ainult üks mees ajab oma rida. Ja kui New Delhis sajab lund ning üle maailma möllavad võimsad tornid, tuleb suur pauk kõigile üllatusena. Hei, kes siis öösel töötab? Maailmas on üks jaam, kust jälgitakse ookeanivee temperatuuri ja sealgi töötavad 3 inimest, kes esimese boi juures 13 kraadist muutust märgates peab seda arvutiveaks. Kui see päriselt nii on, siis...ma arvan, et meil on põhjust karta.

Parim huumor, mida paljud ei mõistnud, olid kosmonaudid. Miks neid vaja oli? Mille jaoks nad siis seal üleval on? Selle asemel, et maailma hoiatada või midagi, nad vaatavad kõike külma rahuga pealt. Tore, et nad tuubist popcorni ei imenud. Eriti ohmu on president. Meenub Bush, kes pärast 11/9 nõutult laste seltsis aega viitis. Mille jaoks president valitakse? To serve and protect the nation. Filmis oli ta väga ebaautoritaarne ja ebapresidentlik. Ühtaegu heideti filmis ameeriklastele ette nende kasvavat energiatarbimist. Seda külge esindas väga majandusliku vaateväljaga asepresident, kes peategelase Jack Halli märkustest välja ei teinud. Mis on samuti huvitav. Teadlane, kes töötab riigi heaks, riigi poolt finantseeritavas uurimiskeskuses, ja tema kui juhtiva spetsialisti hoiatusi ei võeta kuulda. Mage lugu.

Aga suurte mõõtmetega filmides on alati palju vigu ja nende kallal nokkimine muudab iseloomu vastikuks. Sellised filmid ei vaja kaasamõtlemist, vaid annavad võimaluse kerget närvivõdinat tunda, popcorni krõbistada ja kõva häälega lolle märkusi teha. Samas ei saa üle ega ümber Emmerichi vastusest küsimusele, miks tohutud lained vabadusesammast ümber ei lükanud. Ta vastas, et vabadusesammas sümboliseerib Ameerika vastupanekut suurtele jõududele. A la mingi loodus meie vastu ei saa. Looda sa, samas tempos jätkates pole ka jääaeg kaugel. Jääaeg? Ma leidsin täitsa ise filmist ühe vihje "Jääajale"! See mammut seal raamatukogus...ja ja siis pärast tuleb lumi..! Jah?!

Peaosas oli Dennis Quaid, kes Jack Hallina ei sära, aga ka ei kahvatu. Nagu nimigi. Tema poeg Sam Hall on Jake Gyllenhaal, kelle enesekriitilisus on mulle väga meeltmööda. Hea näitleja. Jake'i naist kehastab Sela Ward, kes oli eriti mannetu. Sami südamedaami osas on Emmy Rossum, keda viimati nägime "Saladuste jões" laipa mängimas. Järgmine projekt on tema jaoks suuremõõtmeline linateos "Ooperifantoom". Ma leian, et ta on Christine'i ossa õige valik.

Väga mõjusad olid postrid, millelt võis ära tunda CC Plaza ja Oleviste kiriku lume alla mattununa. Leidlik. Aga arvestades fakti, et filmis jäätus põhjapoolkera, siis tekib küsimus, mille kuradi pärast oli Sydney ooperiteater lume all. Võib-olla ma mäletan valesti, aga filmis jäi Austraalia puutumata.

Vaatamata kümnetele kui mitte sadadele möödarääkivustele on film täitsa tibens-tobens.

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid