Kasutaja: Parool:

No war?!

17. aprill 2004 | Toomas Verrev

Juba tuhandeid aastaid tagasi paiskas saatus kõledale Läänemere rannikule ühe karvase inimkarja, mille liikmed jäid millegipärast elutsema sinnasamasse tuulte ja tormide kätte. Siin elavad nad siiani, olles kuulu järgi töökad, ausad ja tublid ning boonuseks ka suurepärased lauljad.


Sellised me oleme - uhked ja erilised. Väiksed, kuid väidetavalt tugevad! Et mitte kaduda rahvaste ookeanis, suhtleme tihedalt teiste rahvustega - peamiselt nendega, kes hetkel kasulikud on ja kellega suhtlemine on antud ajamomendil poliitiliselt korrektne. Me mitte ainult ei suhtle, vaid ka matkime suuri ja vägevaid. Sageli mõtlematult ja ennast naeruvääristades.

Alljärgneva teema peale pani mind mõtlema hoopiski üks kevadine laupäevahommikune promenaad punktist A punkti B, mille jooksul ületasin heade mõtete linna Tartu raekojaplatsi. Tavaliselt on Tartu raekojaplats seitse päeva tühi kui minu külmutuskapp, ainsaks veidikenegi elusolendit meenutavaks atribuudiks kaks meelalt suudlevat tudengit vihmavarju all. Needki pronksist. Sellel hommikul oli asi teisiti - nimelt oli selle õnnetu roosa raekoja ette kogunenud abstraktselt riides jõuk, käes papitükkidele maalitud peamiselt hispaania- ja inglisekeelsed loosungid. Eesti keeles kõlaksid need järgmiselt: “Miks?”, “Palun lõpetada terrorism!”, “Rahu!”, jne.

Intelligentne lugeja saab aru, et demonstrandid olid tulnud kokku, kuna loetud päevad varem oli siiani rahuliku, pealiskaudset, üleolevat ja ennast täis õginud eurooplast vapustanud mitte enam kusagil Ameerikas või Bagdadis, vaid siinsamas, meie vanas Euroopas geniaalselt planeeritud ja läbi viidud terrorirünnak, milles hukkus palju inimesi.

Kurb lugu! Tõsiselt! Kui saatus oleks olnud armulisem, elaksin isegi praegu Barcelona lähistel. Kuid asjast - mis mõte on tulla suhteliselt kõledal hommikul mingisuguse kolkalinna näotu raekoja ette jalalt jalale tammuma? Kas tõesti ei saa unetud ja sotsiaalse närviga Universitas Tartuensise studioosused aru, miks terrorirünnakuid toimuvad? Kas tõesti on need haritlased niivõrd infantiilsed, et mõtlevad plakatitega liputades kaotada maailmast kõik probleemid ja küsimused? Tahtmatult meenus mulle üks BBC dokfilm, kus üks ameerika ilmselgelt vindine vanataat hoidis käes pilti (ostetud 100$ eest btw), millel oli kujutatud nutvaid lapsi, 11. septembril, WTC rusudest paiskunud tolm fooni varjutamas. Seal see päss siis oli, käsi rusikas, röökimas kaamerasse: “Kõik teie, kes te vihkate Ameerikat, vaadake seda pilti ja öelge, kas te olete õnnelikud!”.

Täpselt sama pealiskaudne on ka nende nn. terrorismivastaste mõttemaailm koos nende poolt korraldatavate aktsioonidega. Näiteks täna korjati peda fuajees allkirju terrorismivastaseks võitluseks. Arusaamatu, mis kasu sellest on? Kas need allkirjad (aadressidega muuseas) saadetakse Osama bin Ladenile? Mingit muud praktilist kasu ma sellisel allkirjakogumisel ei näe. Tõsiselt!

Need demonstrandid ja allkirjakogujad võiksid parem süüvida natukene probleemi olemusse (kasvõi sirvides Huntingtoni „Tsivilisatsioonide kokkupõrget“), mitte räusata, silmi punnitada ja tegeleda mõttetustega a la Jaan Kross (aastal 1940).

Kui me ei süüvi probleemi ega tee vastavaid järeldusi, sagenevad sellised terroriaktid. Võib juhtuda isegi nii, et ma enam ei leia, justkui oleks meie vabariigil aktuaalsemaid probleeme, sest pommid hakkavad paukuma mitte enam abstraktselt „seal“, vaid siin, meie kõledal kodumaal.

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid