Kasutaja: Parool:

KRIITIKA: Tamasseri rauad

17. aprill 2004 | Lauri Jürisoo

Hea, kui on sõpru. Ning hea, kui need pole mingid nõmedad sõbrad, kes su tüdruku/poisi endaga voodisse meelitavad, pidevalt su õlle nahka pistavad jne. Õige sõber innustab sind tegema asju, mida sa poleks ealeski arvanud, et suudad või viitsid. Quentin Tarantino ütles näiteks Robert Rodriguezele, et “El Mariachi” ning “Desperado” on järjeta nagu koer ilma hännata, pakkudes välja (RRi armastust Sergio Leone tööde vastu silmas pidades) isegi pealkirja.


“El Mariachi”, “Desperado” ning “Ükskord Mehhikos” on siiski muud kui triloogia – või film ja selle kaks järge. Need on kolm näidet, kuidas odava rahaga vinget äksi toota. Idee on alati sama: hambuni relvastatud salapärane muusik laseb karjade kaupa pahu poisse maha, väljas laiub Mehhiko nagu seda postkaartide ja pornofilmide järgi ette kujutatakse. Nii plahvatus- kui muidu ohtlik paik, kus seadused ei kehti, naised on alati ilusad ja mehed koledad, aga relvastatud, ja keegi ei tee midagi konstruktiivset. Film valmis muuseas juba 2001, see tähendab kuus aastat pärast triloogia keskmist väljalaset, aga jõudis kinodesse miskipärast alles mullu.

Rodriguezega tahab natuke “kino teha” iga terve mõistusega filminäitleja, mis seletab, kuidas pagan ta nii eklektilise seltskonna kokku sai. Vaata neid nimesid ja ütle, et sa ei taha neid koos möllamas vaadata... valevorst!

Kui nii palju egosid korraga ekraanile murrab, ennustab see halba stsenaariumile. Lugu jagunebki päris mitmeks “põhiliiniks”. Jutumärkides seetõttu, et tegelikult on raske öelda, milline peaks neist kõige tähtsam olema: rahva lemmik Johnny Depp (korrumpeerunud LKA agent), vaid Rodrigueze käe all filme kasumisse toov Antonio Banderas (künnihobuse visaduse-tõsidusega järjekordset kättemaksu täide viiv El Mariachi) või mõnusalt creepy Willem Dafoe (Mehhiko presidenti kukutada plaaniv narkoparun). RR täidab võtteplatsil küll enamikke juhtivaid ametikohti – sealhulgas muidugi stsenarist ning lavastaja – aga ta ei suudagi endale ega meile päris selgeks teha, mida tahab saavutada või kuhu kokkuvõttes tüürida.

“Kariibi mere piraatide” eeskujul võib julgelt ennustada, et publiku peamise tähelepanu kogub endale Deppi musta huumoriga pipardatud osatäitmine. See annab vähemalt mulle üpris selge vihje, kust tuli tal idee mängida “Piraatides” nii nagu ta seda tegi. Banderasele jääb seevastu tulistamis-stseenide enamik ja vähe muud, sest Rodriguezel ei paista olevat head ideed, mida temaga peale hakata. Sama asi Salma Hayekiga – kui filmimees on sellest naisest nii vaimustunud, miks ta temale pea kunagi normaalset rolli ei kirjuta? “Desperado” välja arvatud, jääb Hayekile ikka mingi kiirestiununev kõrvalosa. Samuti osutub halvaks mõtteks kasutada Banderase ühe kaasvõitlejana Enrique Iglesiast, kes näeb välja isegi tobedam kui oma tobedates “muusika”videodes, sest üritab pidevalt võimalikult karmi nägu teha.

Loo tükeldatus ja kohati peaaegu tüütult pikaks venivad dialoogid osutuvad määravaks, et asetada “Ükskord Mehhikos” vähem tähtsale kohale kui “Desperado”, aga madistamisele pole küll erilist ette heita. Rodriguez elab välja kõik varjatud pinged, mis võisid hinge koguneda vahepeal lastekaid vändates. See on ühtlasi mehe esmakohting George Lucase tutvustatud HD-digitaalvideoga, tehnoloogiast võeti viimane välja ning tulemus ei näe välja sugugi nii kaheldava väärtusega kui enamik teisi digikaameraga ülesvõetud linalood. Ka märul on leidlikum ja mitmekülgem kui enamik teisi. Nii et kindel laks vaatama minna.


Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid