Kasutaja: Parool:

KRIITIKA: Elu voolab nagu jõgi

08. märts 2004 | Lauri Jürisoo

“Saladuste jõgi”

Mystic River, USA 2003
2 h 17 min, levitab MPDE
R: Clint Eastwood. Os: Sean Penn, Tim Robbins, Kevin Bacon, Laurence Fishburne, Marcia Gay Harden, Laura Linney jt.

Kolm lapsepõlvesõpra, kes kohtuvad taas. Ühine ebameeldiv mälestus, millest enam ei räägita. Ühe tütar mõrvatakse ja teised on sunnitud tragöödiast osa saama.

Clint Eastwood jätab mind näitlejana suhteliselt külmaks. Võib-olla seetõttu, et tema kuldajal (sünged vesternikangelased ja Räpane Harry), olin veel noorevõitu, ei mõelnud veel sündidagi. Võib-olla ka sellepärast, et ega ta suurem asi näitleja pole, kehastab kõige usutavamalt väsinud tööhobust ehk iseennast.
Režisöörina on ta viimase kümne aasta jooksul siiski jätkuvalt intrigeeriv, kuigi jutuvestjana liiga põhjalik: mees kohe ei taipa, millal loo voolu kiirendada või hakata otsi kokku tõmbama. See on vabandatav minu ja tema erineva suhtumisega jne, aga mitte peidetav häda. Sellega tuleb ilmselt leppida, et vanad mehed ei taha teha lühikesi filme, kardavad eluõhtut tuuletallamisele ja muule tühisele kulutada või miskit sinnapoole.
“Saladuste jõgi” esindab nii head kui halba Eastwoodi.
Rasvase trumbina tuleb märkida näitlejaseltskonda. Tehakse oodatult soliidset tööd, mida lavastaja ei pea ilmselt eriti suunama. Väikse intiimse linaloo kohta on teemaring samuti päris avar, kuigi kõik keerleb tüdruku mõrva ümber.
Miinusena nimetan järjekordselt liiga põhjalikku stsenaariumi, mis võiks olla vabalt paarkümmend minutit lühem, et emotsionaalset rusikahoopi suurendada. Brian Helgeland tahab kindlasti veel üht stsenaristi Oscarit võita ja ego taastamine kulub talle paar kuud hiljem järgnenud “The Orderi” krahhi ära. Aga stoori lihtsalt ei säilita praeguses pikkuses sama pingelaengut, millega suudetakse huvi tekitada juba esimestel minutitel.
Hea vabandus on samas, et aluseks olnud Dennis Lehane’i romaan on veel põhjalikum, märgatavas koguses materjali jäeti nagunii välja. Pole jõudnud lugeda, seetõttu ei tea, kas see on hingelt samasugune intiimne tükk nagu 39 päevaga vändatud ekraniseering.
Aga nii pehme südamega ei saa ju filmi teha raamatu põhjal. Eriti kui lehekülgi on haigelt palju nagu ulmekas.
Hea muidugi, et ikka tehti. Bacon, Robbins ja Penn on koos täpselt nii võrratud kui arvata võiks – nii, et nende paljud keskpärased filmid lihtsalt ununevad. Õppinud mehed, head riistad. Tim Robbinsi vaevatud Dave’i jälgides torkas eriti pähe, kui lõdvalt ta ikka rolle valib, sellega aega raisates. Antakse talle midagi korralikku nagu siin – ja tulemus on meisterlik. Penni ja Baconi puhul teame niigi, kuidas nad võivad pärast saalist lahkumist kummitama jääda.
Oscarile kandideerima? Kui olla karm, siis Penn, Robbins, film. Kui olla mõistlikult leebe, siis ka Bacon, stsenaarium ja midagi tehnilist.



Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid