Kasutaja: Parool:

Külaskäik provintsi

08. märts 2004 | Toomas Verrev

Vahel, liikudes pealinna kisas ja käras tekib inimesel soov veeta aega kusagil meeldivalt vaikses ja rohelises kohas, kus ei oleks ei kräunuvaid trollibusse ega kärssavaid telefonijuhtmeid. Kord tundsin minagi soovi puhata provintsis. Võimalusi oli mitmeid, aga paadunud linnainimesena ei tahtnud ma päris Pära-Persse ka minna, seepärast langes minu valik Tartu-nimelisele väikelinnale, sellelesamale, mille kõige esinduslikumat hoonet võite näha kõige mitteesinduslikumal rahatähel.


Kuna iga 15 minuti tagant väljuvaid busse kiideti taevani, osutus ka minu valik selle transpordivahendi kasuks. Tegelikult pidin oma valikut kohe kahetsema, sest nii kuradi kitsas ei ole mul tükk aega olnud (olen vist juurde võtnud) ja minu trendikas ruuduline kohver pidi häbitult teiste silmade all vedelema vahekäigus. Minu taga rääkisid kaks härrat oma vanglakogemustest, kusjuures iga minutiga kasvas nende tsoonis veedetud aastate number (toimus areng huligaansusest tapmiseni). Tegelikult tore, sest igapäevaelus ei ole au selliste inimeste intiimvestlusi nautida.

See kaunis Tartu linn tervitas mind vaikuse ja rahuga. Tänavatel liikus palju ebakaubandusliku välimusega noori. Paratamatult meenus, kui kunagi hallil aal sai EPA ühikates sarnaselt välja nähes liugu lastud. Aga ajad on muutunud, minu pintsak ja tuledest särav uus bussijaam olid selle tunnistuseks.

Tšehhovlikel, möödunud sajandite hõngu kandvatel nimetutel tänavatel piisavalt hulkunud, kutsuti mind kõrtsi Pool Kuus. Tegu igati mannetu puhvetiga, kus kehtib vist igavene happy hour. Ei olnud mõtet käed rüpes istuda, haarasin kohe härjal sarvist ja asusin kohalikku õlut mekkima (A le Coq). Kuna olin ikkagi pealinnast tegin seda vaheldumisi konjakiga - ja ega tulemusedki end kaua oodata lasknud. Läksin edasi. Kusagile. Ja siis edasi. Ja veel edasi. Ja veel edasi. Ja veel edasi. Ja veel… Hommikul ärkasin karusnahal. Puhas tekk ilusasti peal ja triiksärk puul. Hea oli olla. Kuigi eelmine õhtu oli saatuse tahtel jätnud mu liigsete mälestuseta - meenub vaid sõitmine autoga (takso?) muldsillutisega tänaval lääpas majade vahel, kuskilt madalast aknaavast ulatati paar pudelit hõõgveini. Ka seltskonna poolest olid mu mälestused kuidagi hägused - Tartu on ju koht, kus tutvutakse ja liitutakse suvaliste seltskondadega, et siis lõbusalt koos aega veeta - keegi ei karda ka kedagi külla kutsuda, sest midagi niikuinii varastada ei ole (kes seda kõverat kahvlit, murenenud sangaga kruusi ja tindiplekilist konspekti ikka tahab).

Hommikul peale asjatoimetusi Biomeedikumis (tuikusin) veetsin aega ühes Toomel asuvas putkas, kus asub kohvikulaadne kasvuhoonelik asutus - mis oleks veel parem, kui järada rasvast tilkuvat lihapirukat (öak!) CCd kulistades, vaadates aknast iidseid kirikumüüre, hallust ja kui tummfilmis staatiliselt liikuvaid noori.

Hing tahab vaheldust - sellest johtuvalt liikusin Tartu linna uhkusesse, Tsink Plekk Pange, tehes enne teises Tartu uhkuses, Universitas Tartuensise peahoones kempsupeatuse. Ei hakka pikalt rääkima TPPst. Minge ja vaadake ise - kirjutasin eksistentsialistlikke luuletusi ja tegin juttu kahe kena ja armsa pohmas neidisega, kes veedavad oma vaba aega metsameheks õppimisega. Tore oli - Tartus suheldakse üldse kuidagi vabamalt. Midagi rohkemat nendega ei teinud - minul ei oleks muidugi olnud midagi selle vastu, aga ei lubatud.

Magasin õhtuni, sest päeval niikuinii midagi teha ei viitsinud. Samm viis mind õdangul, peale einestamist seksuaalsusest õhkavate ettekandjatega trahteris Taverna ööklubisse Tallinn, mis peaks olema tartlaste arvates parim ööklubi Eestis. Tegelikult ega seal midagi eriti viga ei olnudki – suht odav koht, kus kõlas tavaline skaiplussilik muusika, mille järgi sai ka vallatult tantsupõrandal kepseldud - siiski kõigel on piirid ja õige pea maabusin ma ühes oma lemmikpuhvetis nimega Zavod. Kena taskukohane koht meeldivate inimestega. Näiteks caipirinhia maksab tavalise 50-60 eegi asemel 22 kohalikku (ehk siis 11 UT peahoonega rahatähte). Muidugi ka kvaliteet vastab hinnale. Akadeemiline värk - mõeldakse avatult.

Kahjuks korjas mind Zavodist üles keegi tuttav, paludes endale järgneda. Möödudes tuledest säravast ülikooli peahoonest, ärkas minus loom - vastupandamatu soov see hoone nurga peale pissida- just nii nagu loomad märgistavad oma territooriumi. Kuid mulle meenud kurb tõsisasi, et minu suhe UTga on lõppenud juba aastaid tagasi. See tegi mind kurvaks ja kurbusega hinges ma ka uinusin.

Hommikul jälestasin ennast ja kõiki teisi - pakkisin kohvri ja istusin bussi, mis seekord tundus mugavamana ja tõi mu otse pealinna bussijaama. Hea oli olla kodus.

Aga kui teilgi tuleb kunagi soov maale sõita, siis soovitan just seda Lõuna-Eesti väikelinna. Seal on tõeliselt tore - odav, vaikne ning aasta aasta järel tööd mittetegevad, kuid sellest hoolimata sotsiaalselt mõtlevad meeldivad inimesed on alati valmis pakkuma teile hoolitsust ja öömaja (ärge ainult puudutage teemasid nagu näiteks luule ja „Palju te siin ka palka saate?“ - küsitakse miks te hotelli ei lähe). Öelge palun, mis võiks olla veel toredam, kui vahelduseks igapäevasele (keerukate küsimuste lahendamine kesk klaasi ja betooni tigedate ja pealiskaudsete inimeste vahel) olla hoopis pilsnerit libistav ja lodevalt riides studioosus-filosoof..?

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid