Kasutaja: Parool:

2 in 1: Woo Hoo, Q & U!

08. märts 2004 | Priit Pedanik, Caramellita

Hurraa! Veri, soolikad, murtud luud-kondid, äralõigatud jäsemed ja muud taoline kraam jõuab jälle kinolinale! Aga stiilsemalt kui kunagi varem. Quentin Tarantino uusimast „Kill Bill vol.1“ ei ole veel väga palju kirjutatud. Aga ega’s midagi: teeme otsa lahti ja hakkame kõik kooris kiidulaulu laulma.


Irooniliselt kõlav sissejuhatus oli tegelikult taotluslik, kuna kodumaisel ajakirjandusel on kombeks kõik enam-vähem normaalsed filmid ära solkida lõppematu plämaga, mida postimehed, eesti-kõikvõimalikud-päevalehed, kroonikad jms filmiarvustuste pähe esitavad. MOVIES.ee katsub siltide kleepimisest hoiduda ja lasta lugejal endal otsustada, kas ikka on tegemist järgmise popkultuuri ikooniga.

Tarantino „Kill Bill“ esimene osa jõuab Eesti kinodesse peale jõule ja enne aastavahetust. See on iseenesest vahva, sest kui sellist kraami näidataks enne iga-aastast hapukapsapüha, tuleks see koos seaprae ja keedukartuliga oma teed pidi üles tagasi ning võtaks pohlamoosigi kaasa. Ühesõnaga: linastusaeg meile sobib! Uurime nüüd aga lähemalt, millest Quentin siiski selliseid vahvaid kultusfilme valmistab.

KUNG FU
Pole mingi saladus, et Quentin Tarantino armastab Hiina võitluskunste ja Jaapani samuraide seiklusi. Hiina mõõgamees Chang Cheh oli nõus Quentinit abistama võitlusstseenide tõepärasemaks muutmisel, mõttest haaratud Tarantino pakkis siis oma kaamerad ja meeskonna kokku ning filmis „House Of The Blue Leaves“ segmendi puha Hiinas kohapeal, The Shaw Brothers-nimelises stuudios.

JAAPANI KRAAM
Quentini lemmikute hulka kuuluvad viimasel ajal Aasia filmid. Näiteks „Battle Royale“, mis on jaapani üks verisemaid teoseid. Tarantino vihjab, et eriti räige kraami austajad peaksid kindlasti omandama „Kill Bill“ jaapani versiooniga DVD. „Ma tegin filmist kaks varianti, kuna jaapanlased suudavad hüper-hüper-vägivaldsust rohkem taluda,“ sõnab lavastaja. Oodata on täisvärvilist „House Of The Blue Leaves“ osa ja veidi ekstra kehaosade viilutamist...

ISEENDA TAASESITAMINE
Tarantino lubas kunagi, et ta paneb igasse oma filmi sisse ka pagasniku-võtte (vaade auto pagasiruumi seest). „Kill Bill“ ei pane lavastajat oma sõnu sööma – Uma Thurman äsab Julie Dreyfus’i pagassi. Kiireimad ja tähelepanelikumad silmad märkavad ka, et Uma Thurman teeb „square“ (ruudu) žesti, täpselt samamoodi kui Mia Wallace „Pulp Fictionis“. Tavapärane külaline Tarantino filmides on ka sigaretimark Red Apple, mida seekord reklaamib üks tahvel Tokyo lennuväljal; „Pulp Fictionis“ popsutas neid aga Bruce Willis.

COOLID SOUNDID
„Minu filmide soundtrackid on proffessionaalne versioon sellest, kui ma koostaksin sulle mix-plaadi,“ kuulutab Tarantino. „Minu jaoks käib muusika filmiga käsikäes. Kui ma kirjutasin stsenaariumi, kuulasin läbi ka hunniku plaate. Santa Esmeralda „Don’t Let Me Be Misunderstood“ valisin välja enne, kui ma selleks sobiliku Snow Gardeni stseeni kirjutasin. Seega tuli flamenco-liikumine juurde alles peale loo leidmist.“
Soundtrackist saad lähemalt lugeda Caramellita ülevaatest „Bang bang- does it shoot us down???“

PRUUDI ISA (JA EMA)
Lõputiitrites on öeldud, et „Tegelaskuju autoriteks on Q & U“. Loomulikult tähendavad antud tähed Quentinit ja Uma Thurmanit. Tarantino seletab: „Ma rääkisin Umale, et mul on tegelaskuju jaoks ilgelt tuus idee – sina oled kõva mõrtsukas, kuid saad filmi alguses peksa. Nädal aega hiljem pakkus Uma, et veelgi tuusam oleks, kui mõrtsukas oleks hoopis pruutkleidis. Pruudi tegelaskuju sündis sellel päeval.“


Kui nii vaadata, siis polegi kultusfilmi koostamine kuigi keeruline. Jäta veel stoorisse mõned lahtised otsad ja kõik ongi koos. Nimetatud lahtisi otsi sisaldab „Kill Bill vol.1“ päris palju. Filmiajakiri „Total Film“ kirjutab, et Volume 1 jätab igaühe ootusärevuses küüsi närima. Volume 2 on oodata aga alles uuel aastal: maailma esilinastus leiab aset 27.veebruaril 2004.

Põnev on ka veel see, et kinonduses on kanda kinnitamas niiöelda „The Lord Of The Rings“-efekt: Quentin Tarantino „Kill Bill“ on filmitud täpselt samamoodi ühes tükis nagu sõrmuste-triloogia ja siis kaheks eraldi filmiks poolitatud.

Uuel aastatuhandel on mõiste „kultuur“ omandanud täiesti uued mõõtmed. Mul oleks üsna keeruline selgitada oma vanaemale, et film, kus lendab verd ja kehaosi ning räägitakse sõnadega, mille trükkimise eest Ajalehtede Liit mu peale kurjaks saaks, on täna vaieldamatult kultuur. Kümne aasta pärast vaatame me tõenäoliselt „Kill Billi“ mõnes väärtfilme näitavas asutuses ja tunneme ennast kui kunstisaalis.


Bang bang- does it shoot us down???

Pole vist imestamisväärne, et veel sellel aastal meieni jõudev isand Tarantino kätetöö nimega „Kill Bill vol.1“ palju elevust tekitab. Põhjusel, et minagi seda linateost ei-tea-miks pikkisilmi ootan, otsustasin leevendada oma uudishimu ning seadsin sammud cd-poodi. Soundtrack oli juba poeriiulile mind ootama sätitud, ahvatlevalt kollane justkui värskelt ahjust tulnud saiake (hind oli muidugi igasuguse kondiitritoote omast mitu korda krõbedam) .

Kuna olen tegelikult vägagi filmimuusika-võõras, olid mul plaadil paikneva muusika suhtes omad ootused. Paraku valed ootused, aga sellest pole hullu, sest esimene vasikas pidavatki aia taha minema. Niisiis jäid oletatud raadiohitid tulemata ning minu muusikaarvustus sai järgneva kuju:

Kogu plaadi sisu (kui seda nii võib nimetada) on kahtlemata arusaadavalt tarantinolik - üle pooltele paladele on võimalik juurde kujutleda stseeni filmist. Erinevalt plaadiümbrisel kirjeldatust, on kogumikus 22 teost - mõni neist küll liialdamata miniatuurne. Heliplaat algab Nancy Sinatra poolt esitatava palaga ning kulmineerub...õigemini - ei kulmineeru, vaid kogub üles tuure, mis justkui ei viigi kuskile. Esimene võimalik äratundmisrõõm ja puhkehetk millegi ootamisest saabub ehk kümnenda loo ajal, milleks on Santa Esmeralda repertuaaris platseeruv „Don´t Let Me Be Misunderstood“. Oma isikliku puändi leidsin aga juba neljandas kompositsioonis: see väga malbe vileviis on oma lihtsuses suisa albumi pärl.
Ma usun, et filmi soundtracki oleks tunduvalt lihtsam kirjeldada, kui ka vastav film juba nähtud oleks. Seni tuleb aga lootma jääda, et esimene Kill Bill sinnasamusesse ei lähe ning et kõik, kellel Tarantino-style pidu plaanis, omale ka albumi soetavad.

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid