Kasutaja: Parool:

Heasoovlikke kommentaare eesti filmi pihta

08. märts 2004 | Toomas Verrev

Mulle meeldib ilkuda ameerika filmide üle. Selle eest sain ka vanemtoimetajalt noomida. Noomitussõnad lasin küll sujuvalt kõrvust mööda, kuid jäin siiski antud küsimuse üle juurdlema. Tulem: viga ei ole mitte Hollywoodi filmides, vaid süüdi on hoopis kultuurilised erinevused, mõtlemisvõime olemasolu, kõrgem haridus jne. - ühesõnaga mina.


Niisiis täna otsustasin ilkuda kodumaiste filmide üle. Viimasel ajal on peaaegu kümme aastat paigal seisnud Eesti kinomaailmas tekkinud nihe - peale edukaks osutunud “Nimed marmortahvlil” lavaletulekut on hakatud meie kodumaal vorpima mängufilme lausa hulgi. Siiski olen täiesti kindel, et head nahka sealt ei tule. Kui, siis mõni keskpärane ameerikalik joga - eestlased ei ole ju uuemal ajal orjarahvana suutelised ise korraliku mängufilmi tegema, alati on vaja kedagi matkida. Nõukogude ajal suutsid eestlased teha mitmeid tõeliselt häid filme, olgu või näiteks 69. aasta Kaljo Kiisa “Hullumeelsus”. Vabadusega kadusid aga paljud asjad - nagu näiteks mõtlemisvõime ja hea maitse. Kurat, kui juba need jobud soomlased suudavad normaalseid filme teha (nt. Kaurismäki “Mees ilma minevikuta”, isegi see “Pahat pojat” jne.), siis mis on ometi meil viga?

Vaadakem kasvõi seda marmortahvli-filmi. Üks kolmandik stsenaariumist oleks nagu ära kadunud. Inimesed, kes on Kivikase raamatut lugenud, teavad, millest ma räägin. Arusaamatu on juba see, miks tegelased üldse sõtta lähevad, rääkimata hüplikust tegevustikust - peategelane piilub ühel hetkel oma vanematekodu higisest aknast, järgmises stseenis aga marsib uljalt ja joristab lumisel teel soldatitega laulu. Aga mis vahepeal juhtus?

Filmi tegijad, Kris (mis kuradi nimi see üldse on?) Taska oma kambaga, ei jaga, et filmi mindi vaatama üksnes tänu Albert Kivikase kirjandusteose legendaarsele kuulsusele (kas suudab keegi veel ette kujutada Nõukogude aega, mil seda loeti põranda all?). On’s tõesti nii raske taibata, et niisugusel ammutekkinud legendil põhinebki selle filmi populaarsus (nagu “Pearl Harbor” USAs)? Või äkki sellele lootmine tõigi kaasa enam-vähem-ja-kuidagi kokkukäkerdatud puuduliku stsenaariumi? Igal juhul, isegi see lumine brünett kuskil Lõuna-Eesti maastikul või Nüganeni sonimine nüüdseks väljalastud DVDl ei tee sitast saia.

Teine viimase aja katseid eesti filmikunsti suureks puhuda oli „Somnambuul“. Selle filmi puhul oleks aga nagu lausa kaks kolmandikku stsenaariumi lehtedest tühjad olnud, mistap näitlejad pidid niisama kaamera ees tiksuma! Nõnda vist püüti saavutada ülimat vaimsust, aga kahjuks kukuti läbi.

Ma ei hakka rääkima sellest, kui tülgastavad olid filmidiiva Lauk-Tamme karvased kaenlaalused (filmi alguses) ja raseerimata häbedus (kogu filmi jooksul) - neljakümnendate stiil vist - aga see, et keegi kogu filmi jooksul jätkuvalt perspektiivitus olukorras oma planeeritud enesetappu lihtsalt edasi lükkab, on minu meelest mitte ülim kultuur, vaid mõtetus. Kui Lauk-Tamm oleks end esimese viie minuti jooksul üles poonud, jäänuks filmi mõte/sisu täpselt samaks. Ja tase parem. Mõnus lühifilm, mitte kaamera ees vegeteerimine. Mis ei ole mitte kunst, vaid pask; mitte pärl, vaid kusetilk. Kuna ma ise olin ühe preiliina haardes, oli mul vähemalt tegevust, samas kui päris mitmest saali nurgast kostus sulaselget norskamist. Polnud ma seega kaugeltki ainus, kellel seda filmi vaadates igav hakkas.

Aga võibolla ei ole ma lihtsalt piisavalt kultuurne? Ma ei taha ju tegelikult öelda midagi halba. Jagan küll (nagu Hanschmidti Aingi ütles), et eesti film on nagu oma sitt, ikka vaatad. Tore, kui mehed midagi teevad. Tehku tõesti juba parem filme, kui et automakke varastavad. Kuigi jah, Keeduse Sull võiks enne vaadata läbi mõne kvaliteetfilmi, siis natukene mõelda ja uuesti proovida. Üleüldse võiksite mõlemad, Kris ja Sull, asja natukene lõdvemalt võtta, mitte olema oma rollis kinni nagu wannabed NoKus. Eeskuju võiks võtta näiteks dokumentalistidelt Maimikult ja Kilmilt, kes täiesti lõdva randmega teevad tõeliselt häid dokfilme (nt. “Elav Jõud”); või siis vene noortelt filmimeestelt, kes saavad ilma liigse targutamiseta hakkama linatükkidega, mille tase ületab kohe kindlasti somnambuulide ja marmortahvlite oma (nt. “Boomer” ja “Tak bõtj ne možet”).

Tõesti, tahaks üle kolmekümne aasta ka üht head eesti filmi näha! A seda on vist praeguses seisus pisut palju palutud…

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid