Kasutaja: Parool:

Seitsme maa ja mere taga

23. veebruar 2004 | Allan Appelberg

Klassikaline Lumivalgekese lugu ilma Lumivalgekese ja pöialpoisteta.


Burton on osav muinasjutuvestja, kelle filmid klassifitseeruvad kuskil Terry Gilliami ja David Lynchi vahel. On pisut optimistlikumad. Nagu muinasjuttudes, on ka Burtoni filmides üht teist, mis kipub igas filmis/muinasjutus korduma, teatud elemendid, mis võivad jutustajal kahe silma vahele jääda ja ei mängi hinnangu andmisel tähtsat rolli. Pean silmas banaalsust. Siin tekibki lõhe ameerika ja euroopa filmikunsti vahele. Kõik on osavalt eriefektide ja kauni muusika taha peidetud, aga kohati annab see endast märku. Nagu teismelised tüdrukud, kes kannavad kelluga peitekreemi näkku, et vistrikke varjata.

"Big Fish" on seda tüüpi film, pärast mille nägemist vaatad kinost väljudes kõike teise pilguga. Kutsume seda "ilmutuseks" või milleks iganeks, aga tunne on ülev ja väärib kogemist. "Big Fish" on forrestgumpilik seiklus, mida ilmestavad suurepärased eriefektid ja tomsawyerlik õhkkond. Ameeriklase visioon elust, mis ei tunne piire. Kahtlaselt sarnane PÖFFil linastunud "Barbarian Invasions"iga, kus vähki sureva isa haiglavoodi ümber kogunevad lähedased ja saavad mehe elus toimunud sündmuste osaliseks läbi surija suu. Juutide vandenõu vist.

"Big Fishi" kandev roll on Albert Finney'l ja Ewan McGregoril, vanal ja noorel Edward Bloomil, kes on terve elu kõva jutumees olnud. Paraku jõuab iga lugu kunagi lõppu. Nii on ka Edward Bloomil aeg lahkuda. Poeg, kellega ta pole kolm aastat rääkinud sõidab Prantsusmaalt lapsepõlvekoju isa juurde ning püüab välja selgitada, kes ta isa on - eristada fakte väljamõeldistest, mis nagu filmis näha, on loo jutustamisel võimatu. Selgub, et mitte kõik pole väljamõeldis. (Väljamõeldis pole muuhulgas ka see, et produtsendid avastasid suuri sarnasusi Albert Finney nooruspõlvest võetud fotode ja tema noorust kehastava Ewan McGregori vahel.)

Will Bloom, keda kehastab Billy Crudup, on isa juttudest sügavalt tüdinud. Ta on kõiki lugusid tuhat korda varem kuulnud ning teab neid peast. Peamiselt sellepärast ongi Will isaga kärsitu, sest terve nooruspõlve oli ta isa jutte tõeks pidanud ning suuremaks kasvades pidanud kurvastusega tõdema, et kõik, mida ta arvas isast teadvat, oli müstifikatsioon. Albert Finney mängis ennast vana Edward Bloomina Kuldgloobuse ja BAFTA nominendiks. Vana Edward Bloom on nagu vana seniilne kinga saanud mustkunstnik, kes arvab, et üllatab pereliikmeid tõmmates oma kulunud silinderkübarast jäneseid välja. Paraku on see kõik, mis ta oskab, kui vana hea tuvitrikk välja arvata! Aga ka seda on kõik tuhat kolm korda näinud. "Like Santa Claus and the Easter Bunny combined...just as charming, and just as fake."

Ainus, kes Edwardit tema lugude tõefaktorit arvestamata südamest armastab, on tema naine, kaunis Sarah Templeton. Mulle väga meeldis idee, et elu armastust kohates aeg peatub. Müstilised sekundid, mille jooksul kallima nägu mällu sööbib. Kui aeg taas käima hakkab, liigub see kaks korda kiiremini - nii et armsam silmist kaduda jõuab ja "välgulöögist" armunud osapool võiks naise nägu üha uuesti ja uuesti unetutel öödel silme ette manada. Vana Sarah' osas on Jessica Lange, kes näeb 54-aastaselt välja nagu oleks filmivõtetel ajamasina abi kasutatud. Noore Sarah' ossa ei kujuta kedagi teist ette kui Alison Lohman'it. Miks ta kogu aeg nii kaunis pole?

Ewan näeb kena välja nagu alati ja "Down With Love"is kuuldud aktsent pole unustuste hõlma vajunud. Aga Billy Crudup, Will Bloom, tundus kuidagi tuim isegi oma tuima karakteri kohta. Crudupi hääl on rohkem tuntud kui ta nägu. Nimelt on ta nn. voice over actor, kes loeb reklaamidele peale. Umbes nagu meil Marko Matvere hambapasta- ja Ülle Kaljuste kosmeetikareklaamides. Ainult et numbrid on vähe teise järgu omad. Muide, Crudup andis oma hääle ka "Mononoke-hime" Prints Ashitakale. Seega Crudup on filmi must lammas. Aga mitte ainuke karjas...

Helena Bonham Carter on minu väärtushinnagute kohaselt kole ja rolli teenis ta tänu Tim Burtoniga magamisele ja lapse saamisele. Tema etteaste on sobiv, aga ainult selle pärast, et ta kehastas nõida. Nõid nägi päris hirmuäratav välja. Aga filmis "Planet of the Apes" oli ta kõige ilusam ahv, kui see peaks kellegi tuju tõstma... Teistest kõrvalosadest niipalju, et Danny DeVito on tsirkusepidaja. Ja muide, DeVito kannab filmis Halloween Towni linnapea mütsi Burtoni varasemast teosest "Nightmare Before Christmas". Veel...vana kole Steve Buscemi, keda näeme iga aasta vähemalt kolmes filmis ja kellest ei saa kunagi isu täis. "Big Fish"is on ta multiaktiivne kirjanik motoga "iga päev on seiklus".

Hiiglast mängib iiri päritolu Matthew McGrory, kes tuleb esmajoones meelde Marilyn Mansoni "Coma White"i videost. McGrory on 2.29 pikk ja kuulub Guinnessi rekordite raamatusse jalanumbriga 75. Tema suur varvas on 13 cm pikk. Püha ristivägi!

Mõista-mõista kes see on: kaks jalga, kaks pead, neli kätt? Ping ja Jing. Siiami kaksikutest diiva(d). Kui Edward sõja ajal langevarjuga alla visati, maandus ta punaarmee talendikonkursi lava konstruktsioonidel. Laval oli kõhurääkija, mis oli väga burtonlikult sürreaalne. Hiljem esinesid Ping ja Jing, kellega Edward seltsiva ja heatahtliku inimesena sõbraks sai. Ed oli üldse hea inimene, kes tegi teisi rikkaks, aga ise eelistas elada oma unistustes ja liikuda aina edasi - paigalpüsimatu nagu ta kord oli. Talendikonkursi lava taga toimub ka filmi üks naljakamaid stseene, kus Ed ameerikalikku loogikat (loe: tehnikat) kasutades kahele kung fu pilule kolki andis.

Ei saa üle ega ümber paarist minutist Prantsusmaal, kus Edwardi poeg Will oma naisega elas. Toidupoest tulles on Prantsusmaal alati baguette'i ots paista. Miks on ameeriklastel kujunenud selline väärastunud arusaam, et kõik prantslased ostavad poest baguette'i? Kurat, aknast paistis Eiffeli torn, ma saan aru küll, et me oleme Prantsusmaal. See on nii kliðee, et viib kogu filmi väärtuse alla. Kaasa arvatud see, et ükskõik, kus Prantsusmaa otsas sa ka ei viibi, igast aknast paistab Eiffeli torn. Mõneti on see tõsi, sest üks prantsuse kirjanik, tõeline Eiffeli torni vastane, käis iga päev Eiffeli torni restoranis söömas ja kui temalt küsiti, miks ta seal käib, kui ta seda "nii jubedalt vihkab", vastas ta, et see on ainuke koht Pariisis, kust ta seda jubetist ei näe.

Nagu politseimärulites tuleb alati vähemalt korra striptiisibaari külastada või et televiisori mängima pannes tuleb sealt just see uudis, mis sind sügavalt puudutab või et kõikidel üksikutel naistel on kass või et autoga mööda sirget teed sõites keerutab juht rooli nagu ta oleks ringteel, samas kui kurvilisel tugeva liiklusega linnatänaval võib juht minutite kaupa kõrvalistujale otsa vaadata ja juttu puhuda. Kliðee, kas ma juba mainisin?

Algselt pakuti filmi Steven Spielbergile ja viimane tahtis peaossa Jack Nicholsoni. Õnneks või paraku nii ei läinud. Muusika on tasemel ja kandideerib Oscarile, ning autoriks on Danny Elfman, kõikide teiste Burtoni filmide helilooja. Film põhineb Daniel Wallace'i raamatul "Big Fish: A Novel of Mythic Proportions". Stsenaarium on hea (nt. kui lapsed lähevad nõia maja ümber luusima, palub tüdruk poistel ropendamine lõpetada. Keegi seltskonnast vastab koheselt palvele pannes mängu kogu oma sõnavara: "Shit, damn, screw!" Ja ma naersin...)

Südamlik film, aga kohati mindi liiga kaugele. Umbes nagu viiuliga romantilist hetke ilmestades peaks kõrge noot kõige hardam olema, aga siin filmis tõmbab viiuldaja nii kõrget nooti, et see hakkab värisema ja kostub kääksuvaid helisid. Vaatamata sellele, et lõpp on ameerikalikult banaalne, on tegu mõnusa muinasjutuga ja mis veel... Mäletate ma mainisin eespool ilmutust... Ma tundsin kevade tulekut.

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid