Kasutaja: Parool:
Charlie Chaplin
Charlie Chaplin

Harrold Lloyd
Harrold Lloyd

Komöödia - keeruline masinavärk

28. jaanuar 2004 | Marko Lillemägi

Komöödia on olnud läbi aegade meeli lahutav meelelahutus. Alati on ju hea korraks unustada isiklikud probleemid ja vaadata pealt kuidas teistel viltu veab.


Komöödia kui selline kerkis esile juba teatri algaegadel, mil Itaalia Comedia del Arte tõi publikuni stereotüüpsed tegelaskujud, kes vastavalt oma karakterile pidid mõjuma komiiliselt. Tänapäeva koomika on aga hoopis midagi muud.

Movies.ee-le kohaselt ei jätka ma mitte teatri teemadel vaid suunan oma mõtted pigem kinno ja televisiooni. Heiadn pilgu neile tegijatele, kes on publikut naerutanud aastakümneid tagasi ja arutlen põgusalt nende üle, kes veel tänagi suudavad (või ei suuda) vaataja näole naerugrimassi manada.

Kui üldse kinokoomikast rääkima hakata, siis peaks alustama sellistest klassikutest nagu Charlie Chaplin ja Harrold Lloyd. Tollases mustvalges maailmas elanud näitlejad on saanud komöödia mõistes tõelisteks klassikuteks, kes omal ajal lõid stampe, mida veel tänapäevalgi varjatult või lausa avalikult kasutatakse. Neist kahest sai alguse tõeline 'teise õneetuse üle naermine'. Käpardlus, ebaõnn ja julmus muutusid meelelahutuseks.

1914 aastal esmakordselt ekraanile astunud Chaplin oli tollane koomika kehastus. Täna on keeruline leida teist samaväärset. Püütakse ju põhiliselt panna publik naerma väänates sõnu ja kandes ette ladusat hästi komponeeritud teksti. Keerates tänapäevastel koomikutel heli maha kaotavad nad peaaegu kogu oma võlu. Ehk on liigutuste ja grimmasside koomika tabanud täna kõige paremini Jim Carrie. Siiski tahaks ka tema puhul läbi viia kõnealuse eksperimendi ja vaadata teda situatsioonis - pilt on, heli pole!

Rowan Atkinson on samuti võimeline käima Chaplini ja Lloydi jalajälgedes. Tema pärusmaaks on siiski pigem olnud televisioon. Ehk ongi äärmuslikult napisõnaline Mr. Bean kõige lähem kehastus kunagistele legendidele.

Aga kas praegune telepublik enam vajabki Chaplini sarnast huumorit? 'Jalaga tagumikku' naljad ja tortide loopimine ei pruugi nõudlikku vaatajat enam rahuldada. On ju vabameelsel maailmal vaja rohkem seksi ja vägivalda, vaimukaid ütlemisi, mis kiirkorras lööklauseteks saaksid. Kas oleks Lloyd oma kella küljes rippumisega tekitanud rahvusvahelise tornikellade lõhkumise buumi?

Tollased koomikud olid naerualused objektid. Tänapäeval peab aga kangelane olema selline kelle sarnades olla tahetakse. Lihtlabasele naljatlemisele on juurde poogitud heroilisus ja peidetud anded, mis filmi lõpul käpardist kangelase ja ihaldusobjekti teevad. Rahvas vajab eeskujusid. Ja kui mitte eeskujusid siis äratuntavaid paroodia momente.

Olen isegi vaadanud nüüd Chaplini ja Lloydi filme ja kohati igavlenud (samas teades, et tegu on vaieldamatute suurkujudega). Võimalik, et huumorisoon on igal inimesel veidi erinevas kohas. Ei mõista ju minagi Mr. Beani võlu. Au ja kiirus seega neile suurtele tegijatele, kes on suutnud leida kuldse kesktee vähmealt enamuse huumorisoone ristteel, et toota rahamasinast komöödiaid, mis meelitavad kinodesse röögatud rahvamassid.

Ja enam ei loe nii väga nimi. Pigem loeb promo. On väga vähe nimesid, keda tullakse just nimelt nende pärast vaatama. Nüüd on igaüks koomik ja ainus staar on tsenarist. Selline on olnud areng. See mis algas lihtsast ja koomilisest pisikesest Chaplinist on jõudnud välja keerulisse süsteemide võrku, kus detailide rohkus (peidetult kenasti kulissidesse) ajab iga normaalse inimese hulluks.

Ja milline tänapäeva koomik või komöödiafilm on 20 aasta pärast klassik?

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid