Kasutaja: Parool:

PÖFF 2003

30. november 2003 | Allan Appelberg

CINEMANIA

Saksamaa, USA 2002
Reþissöör: Angela Christlieb, Stephen Kijak

Masendav. "Cinemania" annab sulle mõista kui tühisetu filmirott sa oled. Neli-viis filmi päevas (kõik kinos) oleks normaalne. PÖFFi ajal ongi. Kurat. Inimesed seavad oma elu kinokella järgi. Inimesed jooksevad elu eest järgmisse kinno, et mitte hiljaks jääda filmile, mida nad on juba kakskümmend viis korda näinud. Inimesed, kes väidavad, et kino on parem kui seks, parem kui armastus.

Viiel friigil, kelle ümber tegevus toimub, on terve aasta läbi PÖFF. Kõik viis elavad korteris, mis meenutab eluaset vaid välisukse taga seistes. Ühelgi pole seksuaalelu. Kõik teavad kinoaegu ja metroopeatusi peast ning on välja töötanud plaani kuidas päeva jooksul võimalikult palju filme vaadata. Kõik viis on võimelised su popkorni krõbistamise eest maha lööma.

Üks viiest tegelasest päris surnud tädilt suure varanduse, mille kulutamist filmide peale ta kõige õigemaks peab. Ta ütles, et kui ta kõike prostituutide peale ei raiska, võib ta elu lõpuni töötuks jääda. Sama tegelaskuju oli viiest kõige noorem ja humoorikam. Teine tegelane kandis vahetusriideid (k.a. mingit termopluusi), võileibu ja kümneid ravimeid endaga kinos kaasas. Ja otsis interneti teel sõpra, aga võimaluse korral ka naist. Tal oli kinnisidee prantslannaga abielluda. Kolmas oli peene naeruhäälega vanamees, kellel oli kodus märkimisväärne vinüül-soundtrackide kogu. Tema vaatas kõike, mis kätte juhtus. Neljas meenutas hea kujutlusvõime korral inimest. Ja viies oli üks vanaeit, kes ükskord piletikontrolöri surnuks kägistada üritas, sest viimane oli pileti pooleks rebinud. Ta vihkas televisiooni ning üritas maskeeringuga kinno tungida. Samas olid kõik viis sama normaalsed nagu kasiinosõltlased või raamatukoid. Inimesed, kes on leidnud kirgliku hobi.

Mis puutub film ülesehituslikku külge, siis kiidusõnad jäävad tulemata. "Cinemania" juures olid eluorganiteks vägevad tegelased. Tõesti, tegijaid tuleb kiita tegelaskujude leidmise eest. Aga muusika ja pilt olid keskpärased. Isegi tegelased ise ütlesid filmi lõpus pärast filmi vaatamist, et see oli jama.



SEMU
Norra 2003
Reþissöör: Morten Tyldum

Unustage Ameerika! Elagu Norra! Äärmiselt hea mõte avada PÖFF hoopis teistlaadi väärtfilmiga. Tavaliselt on "hea" film pungil sügavaid mõtteid, mis ei vaja kajastamist stsenaariumis. Film võib isegi igav ja kole olla. Tavaliselt pärast nõmedat filmi väljuvad kriitikud saalist ja vahetavad muljeid. Kartes olla ainuke, kellele point kohale ei jõudnud, nad noogutavad ning naeratavad tehes arusaavat nägu. "Semu" puhul seda probleemi ei teki, sest kõik on arusaadav ja mitte kommerts nagu ameerika noortefilmidele kohane.

Kristoffer ja Geir teenivad elatist plakateid kleepides. Nad elavad leopoldliku - suure ja hea - Stig Inge juures, kes pole kaks aastat linnast väljunud. Kristofferil on alati kaamera käepärast, et lõbusad hetked lindile saaksid. Ühel päeval märkavadki nad suurepärast võimalust järjekordne lollus korda saata, aga turvad satuvad peale ja põgenemise käigus kukuvad Krisofferil osad kassetid maha. Kuidagi satuvad need TV2-te ja peagi antakse Kristofferile võimalus kuulsaks saada. Kõik sõbrad võtavad seda kui head nalja ja annavad nõusoleku. Ent kuulsus ja sellega kaasnev tähelepanu toovad Kristofferi ellu rohkem probleeme kui lahendusi.

"Semu" tuleks kohustuslikus korras kõikides koolides näidata. Niisama. Peamiselt seetõttu, et tegu on hea filmiga ja nagu ütles väga sümpaatne peategelane Nicolai Cleve Broch, on tänapäeva noorte peamiseks hukatusteguriks commitment problems. Veel meeldis filmis üks väike detail, mis muutis filmi palju reaalsemaks. Nimelt mainis üks televisiooniprodutsent filmis, et Kristofferi videopäevikud on nagu Jackass. See on nagu alateadvuslik fakti teadvustamine, mis niikuinii kõigi kinokülastajate alateadvuses ringi liikus. Lõpp oli küll etteaimatav, aga see-eest üheaegselt naljakas ja romantiline.

Broch kiitis pärast filmi kinos valitsevat atmosfääri ja rahvas plaksutas ning kiljus täiest kõrist, mille tagajärjel vanemad inimesed hakkasid avarii väljapääsude poole suunduma, sest nagu minu kõrval istunud vanaproua elutargalt tõdes: "Hakkame minema - siin läheb joomiseks."



GOZU
Jaapan 2003
Reþissöör: Takashi Miike

Minami on Azamawari grupeeringu liige, kes saab bossilt korralduse tülikaks muutunud liige Ozaki surmata. Ozaki on hästi vägivaldne skiso, kes kohe filmi alguses haarab sülekoeral kaelarihmast ja peksab vaese koerakese teise ilma. Ozaki arvas, et Chihuahua (see koer) oli vastaste gängi dresseeritud mõrvar. Õnneks või kahjuks teeb Minami eest töö ära järsk pidurdamine, mille tagajärjel teadvuseta Ozaki vastu istet surnuks lendab. Ent Ozaki laip kaob ja Minami hakkab imelike inimestega kohtuma.

Et subtiitritega koopia ei jõudnud kohale, oli ainsaks arusaadavaks sõnaks "hai", mis tähendab vist "tere" või "jah". Ehkki saal valgus poole tühjemaks, muutus film sellega poole müstilisemaks. Ruumi rohkem, haisu vähem. Järg ja igasugune arusaam kadusid kui Oraakli-moodi naine hakkas taandarenguga rinnapiimal täiskasvanud poega (?) katkise kärbsepiitsaga nüpeldama nii et veri taga. Kusagilt kostus veel lapsenuttu. Veidi hiljem lüpsis seesamune naine oma rindadest pudelisse piima ja sutsu ka peategelasele näkku. Siis tuli veel Lehm-mees. Ja nii edasi kuni lõpuni.

Sedavõrd absurdset filmi saab harva näha. Kindlasti vaadata, lõpp kaalub kogu eelneva üles. Kes näinud saavad aru. Eriti rõvedatest asjadest väärib mainimist Minami ülemuse kahtlane rahuldamisiha, mille tarvis erineva suurusega kulbivarsi teate-küll-kuhu topitakse. Paraku saab see talle saatuslikuks. Sellist surma ei sooviks ka oma suurimatele vaenlastele.
"Gozu" Ðveitsis rahvusvahelisel ulmefilmide festivalil þürii eripreemia ja parima Aasia filmi tiitli.


LES TRIPLETTES DE BELLEVILLE
Prantsusmaa, Kanada, Belgia 2003
Reþissöör: Sylvain Chomet

Geniaalne. Üks festivali naeltest. Tõsiselt naljakas multikas, mis mõjub nii visuaalselt kui moraalselt. Üdini satiiriline animatsioon, kus prantslaste huumorisoon iseendi üle lööb särama eredamalt kui eales varem. Mõttetut dialoogi ja labast huumorit on minimaalselt kui üldse.
"Belleville'i kolmikud" on lugu Madame Souza'st, tema pojast ja koer Brunost. Madame Souza on liighoolitsev lühikest kasvu särtsakas ema, kellel on üks jalg teisest lühem. Üks silm vajab tihtipeale nipsu, sest kipub kõõrdi vajuma. Tema poeg on jalgrattafanaatik, kelle treeneriks on tema ema, kes ei jää väikese kolmerattalisega temast kunagi maha. Pojal on üdini prantslaslik nina ja näojooned. Ta on vaikne ja suurte jalalihastega. Ja koer Bruno, paks hagijas, kelle elu ainsateks eesmärkideks on söömine ja teise korruse aknast rongi peale haukumine.

Belleville'i kolmikud on kabareestaarid, kolm elatanud muusikut, kes püüavad granaadiga konnasid ja teevad kõigest kättejuhtuvast muusikat. Välimuselt meenutavad nad nõidasid. Veel näeme filmis maffiabossi ja tema kappe, kes röövivad Madame Souza poja keset Tour de France'i ja viivad Belleville'i, et seal tema eest raha teenida.

"Belleville'i kolmikud" on film, mida peab ise nägema, et uskuda. Animatsioonina kroonib ta Euroopa 2003. aasta joonisfilmitoodangut. Selles on niipalju meeldejäävaid kohtasid, et hiljem tekib tahtmine seda veel ja veel vaadata.


INTERSTELLA 5555 – THE 5TORY OF THE 5ECRET 5TAR 5YSTEM
Jaapan 2003
Reþissöör: Kazuhisa Takenouchi

2001. aastal ilmus prantsuse elektropopduo Daft Punk'ilt album "Discovery". Kaks aastat hiljem ehk siis 2003 ilmus album "pildindatult" - "Interstella 5555". Thomas Bangalter ja Guy Manuel de Homem-Christo, kes moodustavad Daft Punki, otsustasid albumit lindistades luua anime-filmi ja pöördusid Jaapani vanameister Leiji Matsumoto poole, kes nõustuski. Filmi alguses näitabki temast kaadreid, kus ta kirjeldab järgnevat kui üht oma kirevatest unenägudest.

Just nimelt unenägu see ongi. Lugu intergalaktilisest popbändist, kelle võtavad pantvangi gaasimaski meenutavate asjadega hästijoonistatud kurjamid. Nende taga on kuri muusikaprodutsent, kes nad Maale transpordib eesmärgiga tulevikus maailma valitseda. Õnneks jõuab hädasignaal kitarrlaevaga lendava kangelaseni, kes armastab üht neiut bändist ja niisiis tormab neile appi.

Tulemus on väga sürr. Huvitav segu jaapanlaste anime'st ja elektropopist. Ime et Matsumoto üldse nõustus midagi seesugust tegema. Terve film on visuaalselt suurepärane ja piisavalt naiivne, et sügavat mõtet mitte otsida.


GOOD BYE, DRAGON INN
Taiwan 2003
Reþissöör: Tsai Ming-liang

Omapärane absurd taiwani kastmes. N.-ö. kino kinos. Vana ja lekkiva katusega suures kinohoones näidatakse King Hu 1967. aasta samuraifilmi "Draakoni võõrastemaja". Äärmiselt suures kinosaalis istuvad kümmekond kinokülastajat. Ehkki saal on peaaegu tühi, istuvad inimesed ikkagi üksteise kõrvale ja vahetavad natukese aja möödudes kohtasid. Vahepeal käivad nad WCs, siis kolavad kino keldris ringi. Igasugune sihipärane tegevus puudub. Kaamera hüppab vahetevahel ka tugeva liikumispuudega koristaja-piletimüüja juurde, jälgides tema tegemisi.

Mingit loogikat tegelaste käitumises pole. Sisu ka otseselt puudub. Tegelaste kohta midagi konkreetset teada ei saa. Dialoogi on kõige rohkem neli rida. Taustahelideks on jalasammud, kinoprojektori surin ja "Draakoni võõrastemaja" hääled (näiteks mõõgaga kõhtu saava samurai surmakorin). Samas on film väga koomiline. Näiteks miks peaksid kinokülastajad keset filmi keldrisse kolama minema. Käputäis inimesi suudab seal kastide vahel kõva liikluse tekitada. Kohati läheb isegi kitsaks. Aga meeste WCs leidis aset vast terve filmi humoorikaim stseen, kus kergendati end mitu head minutit järjest. Ent ei maksa kõike head ette ära rääkida.

Film koosneb pikkadest staatilistest kaadritest, mis tundus alguses väga originaalsena. Par example näidatakse lombakat piletimüüjat trepist üles minemas. Ehkki see võtab tal kaua aega, kaamera ei liigu. Kuid lõpu poole hakkab see natuke tüütavaks muutuma. Huvitav kas puudega neiut kehastas päriselt lombakas näitlejatar või mitte. Kui mitte, siis mängis ta oma osa väga usutavalt.

Inimestel, kes filmi reedel vaatamas käisid, tekkis omakorda väga naljakas situatsioon. Nimelt filmis oli koht, kus kaamera näitas tühja saali oma neli-viis minutit jutti. Vaikuse katkestas üks kinokülastajatest (meie hulgast) tulles WCst tagasi. Tühi saal näis täpselt Coca-Cola Plaza 5. saali jätkuna ja see inimene, kes ukse avas ning oma kohale istus, näis sürreaalse jätkuna filmile. Väga täpne ajastus.

Reþissöör Tsai Ming-liang'ile on "Hüvasti, Draakoni võõrastemaja!" kuues täispikk mängufilm. Film võitis Veneetsia filmifestivalil kriitikute FIPRESCI auhinna ja esitati Taiwani poolt parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks.


RECONSTRUCTION
Taani 2002
Reþissöör: Christoffer Boe

Visuaalselt võluv linateos, mis oma ülesehituselt on väga keeruline. Filmi käigus ei satu segadusse mitte ainult peategelane, vaid ka vaatajad. Saalist lahkudes jäi palju lahtisi otsi, kuid erinevalt David Lynchi "Mulholland Drive"ist ei vaevunud ma nende üle mõtlema. Kuid hea kujundina on reþissöör kasutanud vabalangemist nagu Lynch kasutas kuubikut.

Sisu on raske kokku võtta. Lugu areneb fotograaf Alexi ümber, kes baari astudes hakkab kaunile Aimee'le külge lööma teist Rooma kutsudes. Ehkki mõlemal on suhe, naisel endast poole vanema kirjanikuga (kes kirjutab filmiga paralleelselt lugu Alexist), armuvad nad peatselt ning hakkavad koos aega veetma. Ent Alex hakkab tasapisi avastama, et keegi on hajutamas reaalsuse piire. Reþissöör vist. Nimelt ühel päeval koju minnes pole tema korterit olemas ja ükski majaelanik ei tunne teda. Sõbrad on ta unustanud, õigemini väidavad, et pole teda tundnudki. Isa saadab ta minema. Tagatipuks ei tunne ka Alexi endine tüdruksõber teda ära. Ometigi suudab Alex kaine mõistuse säilitada ja veedab Aimee'ga aega. Ent mis siis kui ka Aimee teda enam ära ei tunne.

Peategelase armsamaid mängib üks ja sama näitlejanna. Pikka aega sai mõeldud, kust kaks nii sarnast, ent ometi nii erinevat naist välja võluti. Tuli välja, et sama näitlejatar - Marie Bonnevie, kellel on silmad nagu vankrirattad. Suured ja siirad. Põhjamaine ilu. Lavastaja kasutab palju lähivõtteid ja segab pildi tihti heliefektidega, kusjuures väga edukalt. Bass müriseb tihtipeale täisvõimsusel. Tunda on tugevaid Lynchi mõjusid. Aga taani keel on iga paras kurguhaigus. Heas mõttes. Lihtsalt väga keeruline.

"Reconstruction" on vaatamata osadele arusaamatutele kohtadele hea film, mis on esitatud Taani poolt parima võõrkeelse filmi kandidaadiks. Lavastaja Christopher Boe võitis Cannes'is Kuldse Kaamera ja kuulutati Euroopa filmikriitikute poolt aasta reþissööriks.

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid