Kasutaja: Parool:

Pokker, bordellid ja kaktuseviin

12. november 2003 | Allan Appelberg

Lõõmav päike. Väledad hobused. Leegitsevad sadulad. Peene tolm, mis tungib hingamisteedesse ja ajab köhima. Lassod. Mingid mürgised ussid, kes tahavad kõiki hammustada. Kaktused. Endakeeratud pläru. Veised, kes vajavad karjatamist. Ja väike linn, mis vajab päästmist.


Vesternikangelased sarnanevad suuresti koomiksikangelastele. Õigemini vastupidi. Võitlus hea ja kurja vahel, mis viib tõelise veresaunani filmi kliimaksis. Peategelasel on omad pahed, millest ta katsub lahti saada või mille varjamiseks tal põhjust on. Ent alati leidub äkk-kauboisid ja Piraajavendasid, kellele ausa mehe leib kohe kuidagi kappi ei mahu. Niisiis valitakse raskem tee. Tee, mis sisaldab tulistamist relvadest, mille kuulid kunagi otsa ei saa ja mistõttu kaotajapooleks osutumisel kerkib kaal raua sisalduse tõttu veres paar kilo. Miinus 21 grammi. Paremal juhul ootab neid sunnitöö raudteede ehitamise või kiviraiumise näol kusagil vanglas, kus kongikaaslasteks on mehhiklased, kelle näod on nii rõugearmilised, et kui nad Ameerika lipu suhu võtaksid, meenutaksid nad mõnda Kuu kraatrit. Ei koomiksi- ega vesternikangelased lase mitte kunagi mööda. Olgu vastastel terve armee, hunnik Maksim' e ja lage lahingutanner, võitjapooleks jääb „hea kutt“ vanaisa kingitud kingalusikaga, millega ta lõpuks "pahade bossi" tapab.

Näikse on koomiksi- ja vesternikangelased omadustelt identsed, ent põhjus, miks koomiksikangelased liibuvat latekskostüümi kannavad, on võime lennata ja tuldpurskavat autot juhtida. Vesternikangelased sureks munandivähki, kui nad latekskostüümis ratsutaks. Teiseks oskab vesternikangelane saapa pealt tikule tuld tõmmata. Ja kolmandaks ei saa erinevalt koomiksikangelaste autodest vesternikangelase sõiduriistale õuna summutisse toppida. No teoreetiliselt... Pealekauba ei oska Kevin Costner koomiksikangelast kehastada. Tema eriala on pesapallifilmid ja vesternid. Vesternides on Costner aga vanameister. Just sit back and enjoy the ride. "Open Range" ei ole sama hea kui "Dances with Wolves", see aga ei tähenda, et tegu oleks kehva linateosega. "Open Range" on korralik tulista-või-sind-tulistatakse film. Sellel on sisu ja moraal, mis loeb üle kõige. Korraliku verevalamisega ühte patta on lõigutud veel natuke porrulauku, kõvasti armastust ja kartulikotitäis kättemaksu. Tulemuseks on üle pika aja nauditav ja mõtlemapanev linateos, milles näitlejatöö annab stsenaariumile poole juurde. Üksikud möödalaskmised on andeksantavad, suuremate eest tuleb kätte maksta. Nagu ütles jumal.

Veri on filmides värvitud vedelik. Väga tähtis. Totakas õudusfilm "Freddy vs Jason" üritab vaatajaid ðokeerida ämbritega „verd“ seintele loopides. Vesternides ei pritsi mitte ainult verd, vaid ka liha. Väga stiilselt! Selle eest tuleb tänada vesternide bioloogilist nõbu Sam Peckinpah' i, kelle filmide võtetel tuli lapiga kaamerat lavaverest ja lihatükkidest puhastada. Peckinpah, sõpradele Bloody Sam, äärmiselt julmade ja veriste vesternide lavastaja, hakkas esimesena kasutama näitlejate kostüümi vahele peidetud lõhkepakendeid, mis jätsid mulje kuulitabamusest. Väga hea näide on Empire'i poolt squib fest'iks ristitud "Wild Bunch"(1969).

"Open Range" ei ole nii julm. Rated R annab aga mõista, et tegu pole lastefilmiga. Costner ütles ära rollist „Kill Bill’is“ ja uuris muuhulgas vanu pilte, et lavastada võimalikult tõepärane linatükk. Linnaelanikud lahkusid öösel linnast, kui järjekordne arveteklaarimine oli tulekul. Hommikul naasti linna, et laipadega midagi ette võtta. Teistes vesternides kipub ikka nii olema, et öistele verevalamistele järgnenud hommikutel on laibad maa alla vajunud ja heal juhul on kõrtsisilt natuke viltu. Stambiks on kujunenud vesternilinnakeste ülesehitus. Üks lai tee, mille äärtele on ehitatud puust kõige enam kahekordsed majad. Tähtsamad ehitised on kõrts, millel on peaaegu alati klappuksed; äraostetud või maha lastud ðerifi staap, kus on ka paar vangikongi ja stend, millele on riputatud most wanted list; postkontor; öömaja; ja lõbuasutus, mis asub kas eraldi hoones või kõrtsi teisel korrusel. Ei maksa unustada, et kõrtsi ees on alati hobuste joogiküna ja võõrastemajal on verandakatus, kust on teise korruse aknast väljudes hea otse hobuse selga hüpata.

Kauboi Boss(Robert Duvall) on kindlate tõekspidamistega aus elunäinud mees. Duvall kehastab Bossi tegelaskuju äärmiselt professionaalselt. Pausid on mõõdetud ja sügavad. Jagatud mõtteterad ei lähe kaduma, vaid kerkivad pinnale nagu kuld jääb sõelale. Pole mõttetut targutamist. Bossiga koos reisib tema sibi Charley(Kevin Costner). Charley oli kodusõjas tõeline relvakangelane ja pidurdamatu laskur, ent viimase kümne Bossiga veedetud aasta jooksul on ta oma metsikut iseloomu taltsutanud. Et ka armastus pole möödapääsmatu teema, kohtab Charley linnas Sue’d(Annette Bening). Üksikutel koosveedetud tõehetkedel tundub muidu võimas Charley natuke kohmetu, sest Sue on esimesi korralikke naisi tema elus. "Men are gonna get killed here today, Sue, and I'm gonna kill them." Õhus oli tunda elektrit. Bening väljendub silmadega nagu Mel Gibson' gi. Üleüldse on näitlejate valik õnnestunud. Omakasupüüdliku kurjami Denton Baxteri rollis on Michael Gambon, kelle tegelaskuju peab väikest linna ekslikult enda omaks. Bossile ja Charley' le "varba peale astudes" ootab teda ja tema mehi karistus, kättemaks. Ehkki Gambon/Baxter ei küündi Eli Wallach'ini ja ei ole võrreldavgi (imelik võrdlus) agent Smith'iga, kelle aura joovastab intelligentse kurjusega ("I'm not so bad if You get to know me."), saavutab ta vajaliku kurjuseastme. Eks näis, kuidas Dumbledore’ i roll talle istub.

James Berardinelli ütles "Open Range"i kohta väga hästi: "Hea kahetunnine film, ainult et see kestis kakskümmend minutit rohkem."

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid