Telepäevik nr.9
19. oktoober 2003 | Marko Lillemägi
Täna tahan ma rääkida teile minu kõige jubedamast pooltunnist oma elus. Olgu - ehk ei olnud need kõige jubedamad. Ja kindlasti jõuan oma elu jooksul sarnaseid minuteid veelgi üle elada. Aga nõrganärvilistel teleri vaatajatel palun seekord küll lugemata jätta.
Oli möödunud nädala sügisene keskpäev. Vaid minule teada olevatel põhjustel jätan päeva nime avalikustamata. Olin just tulnud töölt ja vajusin koduuksest sisse vaid minule iseloomuliku särava apaatsusega. Viskasin oma koti nurka ja võtsin jope seljast. Tõmbasin kingad jalast ja siirdusin elutuppa. Hingasin kergendatult kodust õhku ja viskusin diivanile. Kobades leidsin põrandalt telekapuldi ja vajutasin suvalisele numbrile, et süüdata toa teises seinas paiknev armas kastike.
Näpp juba uuel nupul, et alustada mõttetut kanalite vahelist plõksimist (teades, et telekast midagi tarka niikuinii ei tule) paigutasin oma pea õrnalt padjale. Ja siis see juhtus! Teleri ekraanile ilmus kõigi TV-armastajate õudusunenägu - "sipelgate sõda" (mõnes kultuuris on see nähtus tuntud ka nime all "lumesadu"). Olin ma ekslikult valinud kanali, kus midagi päevasel ajal ei näidata??? Kiiresti otsisin puldilt numbri, mille all ustav MTV3 (hommikust õhtuni miski pläma ikka käib). Ka seal sama jama. Ja nii kõigil kanalitel.
Külm higi otsaees tormasin kontrollima antennikaablit. Kõik oli korras. Aga pilti telekas ikka ei olnud. Vajusin värisedes tagasi diivanile. Kogu elu jooksis silme eest läbi. Kuidas saab edasi elada? Olin ma ju planeerinud veeta järgmised tunnid kanaleid klõpsutades ja ohates, et kuskilt midagi ei tule.
Sulgesin teleka. Panin selle uuesti tööle! Ikka mitte midagi. Kas ei pidanud ma mitte uinuma Euronewsi ilmateate saatel?!!! Oo ja kuidas veel pidin!!! Vaatasin kella - veel kaks tundi enne tähtsat kohtumist. Kaks tundi ilma selleta, et telekast midagi ei tule. Milleks selline terror? Kellele ma kurja olin teinud?
Lõpuks uinusin. Vajusin rahutusse õudusi täis unne. Ärkasin ja läksin oma asju ajama. Öösel koju tulles avastasin, et pilt oli telekas tagasi. Kuid päevane sündmus ei unune niipea. The End.
Ja eks ta nii olegi - kuigi midagi telekast ei tule, siis ikka vahitakse. Vahitakse harjumusest. Ja vaikiv (surnud) telekakast tekitab sellise õõnsa tunde. Miks see küll nii on? Ma ei tea. Juu me oleme kõik veidi harjumuste ohvrid.
Ah jaaa! Vastus eelmises loos esitatud küsimusele. Ma võin küll eksida, aga minu teada kestis sünnitus orjenteeruvalt kuus osa jutti! Võimas!
