Kasutaja: Parool:

Filosoofiline mõttevälgatus e. isust multikate järele!

02. september 2003 | Marko Lillemägi

Tihtipeale taban end meelelahutuse järgi ihkamas. Aga mitte igasuguse meelelahutuse järgi. See on nagu magustoidugagi - kui ikka on magusa isu, siis on mingi konkreetse maiuse isu. Kõik see eelnev kehtib (vähemalt minu puhul) ka kinno minnes ja telekat vaadates. Valik on ju suur, võiks valida actionfilmi või komöödia, ulmeka või midagi tõsist. Aga kõige jubedam on siis, kui tuleb isu multikate järele. Minul vähemalt on selline isu olemas. Ja kui tuleb, siis enam ära ei lähe.


Minu multifilmide isu rahuldamiseks ei piisa vaid Cartoon Networki pealt tulevatest, sadu kordi nähtud sarijoonisfilmidest. Vahel tahaks midagi tõeliselt head ja mõnusat. Alljärgnevalt väike ülevaatlik filosoofiline jutuke multifilmidest ja natuke ka pärisfilmidest. Ei tee see jutt kedagi just palju targemaks, aga annab igaühele võimaluse kaasa või vastu mõelda.

Animatsioon kui selline pärineb 19. sajandi lõpust. Kohati võiks isegi hüpata aastasse 1828, kui prantslane Paul Roget demonstreeris vidinat nimega thaumatrope. Tegemist oli siis pulgaga, mille külge oli kinnitatud ketas ja ketta ühele küljele oli joonistatud lind ning teisele puur. Kui nüüd pulka kiiresti keerutati, jäi kettalolevast pildist kujutis, kus lind oli puuris. Jube keeruline.

Tänu Edisoni leiutatud projektorile sai liikuvaid pilte juba korraliku multika moodi ka seintele näidata. Nüüd puudus korralikust animafilmist veel sisu. Sellega oli muidugi keeruline - kõigile joonistajatele meeldis joonistada totakaid nägusid ja panna neid siis veel totramalt liikuma. Süzheele ei pööratud erilist tähtsust, esimene multikas, millel midagi sellesarnast üldse oli, valmis 1914. aastal.

Multifilmi ajalugu jätkub juba laias laastus Walt Disneyga. Suurele ekraanile jõudsid ilusad ja värvilised muinasjutud jne. Teengi siinkohal paar paarishüpet ja tulen alguses lubatud filosoofia juurde. Ajendas mind selleks multifilm "Printsess Mononoke". Jaapanis 1997. aastal valminud täispikk animafilm pani mind mõtlema. Tõepoolest on olemas veel lugusid, mida saab jutustada ainult joonistatud kujul. Selline tavaline (ilma kolmemõõtmeliste arvutiefektideta) joonistus andis sellele loole juurde muinasjutulisust ja müstilisust. Küsimus: "Kuidas nad seda tegid?" jäi küsimata. Viimast kipun ma pidevalt kinos istudes mõtlema. Kipun mõtlema, kuidas tehti nii loomutruud karvad või nii peened varjudemängud.

Nii multifilmid kui ka "päris" filmid kolivad vaikselt kaameratesurina keskelt arvutimaailma. Arvutid lihtsustavad paljuski tegijate tööd ja pakuvad vaatajale aina võimsamaid visuaalseid elamusi. Mõnes mõttes on multifilmi ja filmi vahepealne piir aina hõrenemas. Minu jaoks algas see hõrenemine filmiga "Final Fantasy" ja kuigi ma ei näe selles absoluutselt mitte midagi taunitavat, tuleb vahetevahel just see isu. See meeletu isu vaadata joonistatud multikat. Vaadata näiteks "Lõvikuningat" või "Atlantist". Tõsi, ka nendes teostes on ju kasutatud arvuti abi, aga on säilinud vana hea joonistus.

Vaat tulevad vahetevahel sellised naljakad isud. Mõnele meeldib marmelaad, mõnele halvaa. Mõnele meeldib ühel päeval marmelaad ja järgmisel halvaa. Eks nende multikatega on sama lugu. Lõppude lõpuks "Jääaeg" oli ikka ülimalt tegija - eriti kodumaises keeles!

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid