Kasutaja: Parool:

Öised vinjetid, hästi imelikud

04. august 2003 | Lauri Jürisoo

Alustan seda arvustust öösel kell 1.31. Ma olen kuidagi elevil ja rahul, kuigi ei oska täpselt öelda, miks. Huvitav on olla. Täpipealt samaväärseid tundeid äratab George Clooney lavastajadebüüt ja samuti on mul raske kirjeldada, miks.


See pole ometi esimene kord, kui kaamerate ees ammu läbi löönud inimene astub vahelduseks kaamerate taha ning saab hakkama millegi erilisega. Nimesid ei maksa loomulikult nimetada, muidu hakkame veel vaidlema, kes ikka üllatas ja kes pettumuse valmistas.

Selge on ainult, et Clooney esiklaps on kummaline, kummaliselt hea ning kummastav.

George Clooney on meid tegelikult kogu aeg üllatanud. Esiteks vast sellega, et hallineval suurilma-härral tekkis raskusi talle läbimurde toonud “Ehast koiduni” ületrumpamisega. Ega ta vist eriti pingutanud, kui pakkumisi kaaluda võttis. Teiseks märkidega, et tema tegelikud huvid lesivad planeeritud suurhittidest väljaspool. Ja hiljuti sellega, et mees ei taha üldse enam Hollywoodi toiduahelaga jamada, eelistades mõttega filme, mõttekaaslaseks Steven Soderbergh.

Keskea künnis ületatud, rikkus saavutatud – pole siis ime, et inimene hakkab kiirtoidule eelistama vaimutoitu. “Solaris”, mille üle Clooney ise küll ääretut uhkust tunneb, pole ehk enamat kui paljutõotav algus, aga ikka parem kui manduda Bruce Williseks ja lõputus enesekordamise ahelas väänelda. “Ohtliku mehe pihtimus” on seevastu suurepärane jätkusamm, mis paneb kõrvu kikitama, kuulatama ja lõpuks kuulmagi.

Mida täpselt öeldakse, on juba raskem aru saada, vähemalt sõnadesse valades, aga selles peitubki stsenarist Charlie Kaufmani (“Being John Malkovich”, “Adaptation.”) suurimaid plusse. Tähtsaim pole mida öeldakse, vaid kuidas öeldakse.

“Ohtliku mehe pihtimus” jätkab Kaufmani õnnestunud stsenaariumite rida, kus põimuvad reaalsus ja muhe fantaasia, must komöödia ning draama, põnevik ja elulisus. Materjal, millel kõik põhineb, on samuti omapärane. 1960-1980-ndatel arvukalt telešõusid välja mõelnud Chuck Barris kirjutab oma elust, mida ilmestas töötamine CIA (meie keeli siis LKA) heaks palgamõrvarina. Kas see on väljamõeldis või mahavaikitud tõsi? Me ei saa kunagi teada, ja see ongi põnev, ja ometi ei peitu selles põhiline iva.

Sest tegemist on linalooga, mis räägib hingelisest üksindusest; sisemisest vajadusest kasvada suureks ja end teostada (hmm, kellega siin peategelase kõrvale paralleel tõmmata?); sellest, et elu läheb liiga kiiresti või vähemalt raisatakse sellest liiga palju mõttetult ära. Räägitakse paljust hingelisest, ja Chuck Barris on kõige selle tõttu tegelaskujuna nii moodne mees nagu meid ei lahutakski mitmed aastakümned. Ja kõike seda räägitakse üldse mitte draamalikult, pigem salamisi: meestele ei ole ju mõtlemine omane. Mistõttu on “Ohtliku mehe pihtimus” täiesti vaadatav ka põnevikuna või veidrikust musta komöödiana; see on palju asju korraga ja samas ei pruugi lõpuks üldse kindel olla, mida alla joonida. “Faking masterpiece,” ütles kaaskriitik Alar pärast vaatamist. Sellega tuleb nõustuda, isegi kui ei saa täpselt aru, millega.

Üks “Ohtliku mehe...” võlusid on näitlejavalik. Elevust äratab Matt Damoni ja Brad Pitti etteaste, Drew Barrymore on armsam kui tavaliselt, Maggie Gyllenhaal on flegmaatiliselt (või peaks ütlema frigiidselt) cool, George Clooney ise ootamatult salapärane ja peaosa täitev Sam Rockwell suurepärane nagu alati. Ei saa öelda, et film elab tänu talle: elu on selles niigi piisavalt. Ei saa ka öelda, et temast sai hoobilt Hollywoodi tipptegija (nii väidab MPDE kodusait). Ei saa isegi öelda, kui hästi Rockwell jäljendab Barrist – viimast ei ole kohanud. Saab siiski öelda, et SR toob siia iseennast, kummalist sagrist kutti, sobides igavest rahulolematut otsijat kehastama valatult. Rockwell on uue põlvkonna hääl, tahaks lisada, kuid see eeldaks pikemat selgitust, mis rikuks muidu äärmiselt mõttetiheda ning üldse mitte sõnadega onaneeriva arvustuse üldilme. Seda pole vaja.

*

“It’s 1.30 in the morning, but that’s alright by me,” laulab Counting Crows nende värskeimal albumil just praegu plaadimasinas. Tegelikult on kell 2.01, aga mis need ameeriklased ka teavad, eks.

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid