Kasutaja: Parool:


Leonardo di Caprio

14. veebruar 2003 | Shnek

Catch Me If You Can’i ootuses tuli plaan visata kiire pilk selle filmi peaosalise, Leonardo di Caprio senistele tegemistele ja muuta pisut teie tõenäoliselt negatiivset arvamust sellest päris andekast näitlejast. Või heake küll – lubage ma sõnastan end pisut ümber – julgen väita, et peale Titanicut suhtub vähemalt meessugu temasse mõningaste reservatsioonidega; naissoo eest ma mõistagi ei julge rääkida. Halvakspanuks pole aga tõtt-öelda vähimatki põhjust.


Sakslasest ema ja itaallasest isa tekialuse tegevuse tõttu sündis 9 kuud hiljem ehk 11. novembril 1974 poisijõmpsikas, kes sai nimeks Leonardo Wilhelm di Caprio. (Kui te väikese matemaatika teete, siis selgub, et järgmisel aastal täitub 30. eluaasta!! Tea, kas tal habe selleks ajaks juba korralikult kasvab või tuleb sellega järgmise juubelini oodata?) Nagu laialtlevinud lugu kinnitab, sai ta oma nime seetõttu, et põtkis veel lootefaasis olles eriti ägedalt just siis, kui ema Louvre’s Leonardo da Vinci “Mona Lisat” vaatas. Igaljuhul, ta vanemad lahutasid juba aasta peale Leo sündi, kuid näitleja käib nende mõlemaga senini tihedalt läbi, oma garaazhis omal ajal koomikseid tootnud isa aitab teda sobilike rollide valikul, ema aga jättis poja karjääri upitamise nimel oma juristiameti. Koos oma kasuvenna Adamiga kasvas Leo Los Feliz-nimelises paigas, mida ta ise on nimetanud California ehedaimaks getoks. Kooliga noormees eriti sina peal ei olnud, tema püsimatu loomuga sobis pigem tänavaelu.

5-aastaselt pääses tulevane kuulsus teleshow Romper Room osaliste hulka, ent sai sealt oma kontrollimatu käitumise tõttu kiirelt kinga. Samas nägi ta kõvasti vaeva, et leida rollikesi telereklaamides – kust mujalt ikka kõik tänased staarid alustavad – ja peale esinemist ligi 30 klipis, sai ta 14-aastaselt esimese lepingu. Kuigi agent pidas ta nime liiga lohisevaks ja soovitas selle muuta Lenny Williamsiks, polnud Leo sellega nõus. Enne kinoekraanile jõudmist osales ta mitmetes ilmselt väga põnevates õpetlikes filmikestes, nagu “Kuidas tulla toime narkomaanidest vanematega” ja “Miki ohutusklubi” ning osales telesarjades (Lassie, Outsiders, Roseanne jmt).

Kahjuks pole mul andmeid, kas Lenny Williamsina oleks ta kohe blockbusteri peaossa saanud või mitte, aga Di Capriona lasti ta esmakordselt suurele linale minirolliga Critters III (1991) nimelises saastafilmis. Arusaadavatel põhjustel Leo sellest ülesastumisest kuigi meelsasti ei räägi.

Suurt box office’i tulu küll mitte, aga suure tuntuse noore andena pälvis Leo lõpuks 1993. aasta Michael Caton-Jonesi filmis This Boy’s Life. Robert de Niro kõrval kõvad tuleristsed saanud Leo jätkas keerulise saatusega noorukite mängimist ka mitmes järgmises filmis, nagu näiteks samuti positiivse kriitika pälvinud What’s Eating Gilbert Grape (samuti 1993), Basketball Diaries(1995), Total Eclipse (1995, mängis tuntud prantsuse poeeti Arthur Rimbaud’, kes kogu oma loomingu kirjutas ühel palaval, omasooiharusest pakataval teismeliseeaperioodil, VÄGA raskestiseeditav film) ja Marvin’s Room (1996, külastas mõned kuud tagasi ka eesti teleekraane). Tohutuks hitiks kujunes aga arvatult Baz Luhrmanni projekt Romeo+Juliet (1996). Tänapäeva olustikku tõstetud Verona kahe perekonna omavaheline arveteõiendamine tõi Leole ka Berliini filmifestivalilt Hõbekaru.

1997. aasta oli aga teadupärast Titanicu aasta. Vähe sellest, et film tegi puhtaks Oscarite laua, sai ta rohkelt priise ka teistest maakera nurkadest, alates Grammyst kuni MTV Movie Awardsideni. Rahavoogudest ja absoluutsest staariseisusest ma ei hakka rääkima. Siinkohal muidugi viskas paljudel Leost kapitaalselt üle, sest Romeo ning Jack Dawsoni rollid andsid talle kokkuvõttes magusa romantikupoisi imidzhi.

See aga ilmselt oli viimane, mida Leo oleks soovinud või oodanud. Üldiselt ei aidanud tema imago muutmisele muidugi eriti kaasa ka romantiline seiklus The Man In the Iron Mask (1998), kus hea Leo halva Leo hirmsa ponnistusega kõrvaldab. Oleks skript minu teha olnud, poleks ma lasknud seda juhtuda. Samast aastast pärineb ka Woody Alleni Celebrity, kus Leo suure hulga kaasstaaride seas (Kenneth Branagh, Winona Ryder, Melanie Griffith jt) omasuguste tähtede kuulsakssaamise ja –jäämise üle nalja heidab.

Üks paremaid raamatuid, mida ma üldse lugenud olen, on kindlasti Alex Garlandi “Paradiisirand”. Kuigi selle raamatu ekraniseering (The Beach, 2001) jääb nagu ikka algsele teosele alla, pean imestusega tunnistama, et Leo osatäitmine vastas üsna täpselt minu ettekujutusele Richardist, selle teose peategelasest. (Siin võib olla peidus ka alge, mis kokkuvõttes muudab mu suhtumise di Capriosse võrdlemisi positiivseks.)

Tuleb märkida, et enne Martin Scorsese dirigeeritud Gangs of New Yorki (2002) ja juba mainitud, kohe-kohe meiegi kinno jõudva Catch Me If You Can’i (2002) tegi Leo näitlemises väikese pausi. Mäletatavasti pole temast juba tubli aastake olnud kuulda muud, kui et mees pummeldab ja rabab rajalt aina uusi siresääri. Loodetavasti sai ta nüüd lõplikult sarved maha joostud ja teeb korralikult tööd, sest näiteks järgmisesse aastasse plaanitud Aleksander Suure roll samanimelises filmis tundub väga piraka suutäiena.

Ka loodan ma, et vähemalt paaril meesssoo esindajal tuli nüüd meelde, et on peale Titanicu näinud ka teisi, päris häid filme, kus peaosas keegi Leonardo. Või mis see Leo pushimine tegelikult minu asi peaks olema..?

Kas paljuräägitud majanduslangus Sind ka mõjutanud on?

Ei
Jah
Natuke
Mis majanduslangus?

Sügisene auhinnaloos


Auhinnaloosi võitja selgunud!
1

Mees, kes ei aimanud

The Man Who Knew Too Little
2

Thomas Crowni afäär

The Thomas Crown Affair
3

Täiuslik torm

The Perfect Storm
Autoriõigused | Koostööpakkumised ja reklaam | valid