reede, 10. juuli
MOVIES.ee - Catch a star!


PÖFF 2004

03. detsember 2004 | Allan Appelberg
Ära maga maha - maga üles.

JUMALA LINN
City of God
Rež: Fernando Meirelles
Brasiilia, Prantsusmaa 2002

Vägivald müüb. "Jumala linn" on verine ja realistlik lugu ühe Brasiilia slummi kriminaalsest ajaloost. Alates Tender Trio (Õrna Trio) tekkest kes röövisid gaasiballoone transportivaid autosid ja motelle, lõpetades tervet getot hõlmava narkootikumide müügi ja politsei korrumpeerumisega. Surm leidis nii suured kui väikesed pätid, sest peale kasvas aina nahhaalsem põlvkond. Et getos on kõik vaesed, tuleb kõigil alustada nullist. Võitjaks tuleb kõige radikaalsem, ent võidurõõm ei kesta igavesti, sest ambitsioone püüavad realiseerida kõik sulid. Ausaks jääda on raske, sest narkootikumide müügist said kergesti kasu lõigata - alustades infokullerina võisid ennast üles töötada kuni raamatupidaja kohani. Pealegi valitsesid getot vägivaldsed grupeeringud, kelle revolvrid paukusid tihedamini kui bordelliuksed ja kui sa just kellegi gängi ei kuulunud, võisid end leida püstolitorusse vaatamas. Nagu "Mystic Riveris": Your life or your wallet, bitch. I'm leaving with one of them."

Jutustajaks on Rakett (Alexandre Rodrigues), fotograafiahuviline nooruk, kellel on õnnestunud üle elada kõik n-ö režiimimuutused getos. Samas on ta alati olnud liidrite lähedal, sest nad on enamasti sõbrad nooruspõlvest. Lõpus toob see talle kasu, sest ta osutub ainsaks inimeseks, kellel on võimalik väljastpoolt getosse pääseda ja selle gängidega surma saamata lävida. Seda, et Jumala linnas on praktiliselt võimatu ausaks jääda ilmestab Nokaudi Nedi lugu. Laste suhtumist näitab vastus küsimusele "What are you doing, you're just a kid?": "I steal, I kill, I carry a gun, how can I be just a kid? I am a man." Vot.

Peale Raketi paistab silma Väikese (hiljem Väike Ze) lugu. Väikene on alati ihaldanud Jumala linna valitseja olla. Selle saavutamiseks ei löö ta millelegi risti ette. Tema põhimõte on lihtne: kõik vastased tuleb kõrvaldada. Oma mikrofonisoenguga meenutab ta 70ndate krimisarjade tegelasi ja "Next Friday" Pinky't. Eriti Benny lahkumispeo ajal kui kõlavad 70ndate funkpalad.

Kaameratöö on suurepärane, montaaž kohati nagu "Spunis", atmosfäär higine ja kanepiuimane. Lavastaja Meirellest tasub meeles pidada. Filmile lisab vingust seegi, et see põhineb tõestisündinud lool.


KOHV JA SIGARETID
Coffee and Cigarettes
Rež: Jim Jarmusch
USA 2003

Filmilt, mis müüakse läbi juba enne festivali algust võib päris palju oodata. Loodetavasti ei jää tõelistel Jarmuschi austajatel PÖFFi õhkkonnas film nägemata, sest just nimelt sellisesse atmosfääri sobib see linateos kõige paremini. Lindilt vaadates võib originaalne idee lõpu poole tüütavaks muutuda, sest kõik segmendid pole võrdselt head.

Vaieldamatult parimad peatükid on esimesed kolm, mis on valminud aastatel 1989 ja 1993. Kolmas peatükk, milles Iggy Pop ja Tom Waits kohvijutte ajavad on pärjatud parima lühifilmi Kuldse Palmioksaga. See on esimese kõrval ka kõige vaimukam, kus kaks muusikut, mõlemad endised suitsetajad toovad halva kombe mahajätmise ettekäändeks, et kohvi kõrvale üks suits teha. Kui teema läheb suitsetamisele, siis mõlemad naeravad suitsetajate üle: "I feel sorry for suckers, still puffin' away." Siis üks mees lisab: "You know the beauty of quitting is that - now that I've quit, I can have one. Because I've quit." Mõlemad kiidavad teooria heaks ja teevad suitsu.

Tervet filmi iseloomustabki veider kohvijoomise meeleolu, kus vaataja võib peaaegu kohvi-ja suitsuaroomi tunda. Vestlustasandil madalad hääled ja kohvikumuusika loovad vaikse atmosfääri, kus dialoog on kohati väga hõre ja näitlejad justkui otsivad sõnu. Kokku on segmente 11, igaüks pealkirjastatud. Mingit kulminatsiooni pole, ka viimane peatükk lõpeb rahulikult, "ilma pauguta". Tõenäoliselt läheb osa publikust pärast filmi kohvile.

Kaasa teeb terve plejaad staare: nii muusikuid (RZA ja GZA, White Stripes jt) kui näitlejaid (Benigni, Buscemi, Molina, Coogan jt). Ükski peatükk pole teisega seotud, kui vaid selle poolest, et tegevus toimub kohvilaua ääres ja kätkeb endas suitsetamist. Kokkuvõttes eimidagirabavat hea film.


FAHRENHEIT 9/11
Rež: Michael Moore
USA 2004

Kui ma seda filmi nägin, umbes neli kuud tagasi Prantsusmaal, siis saal ahhetas pahameelest ameeriklaste musta pesu pesemise/pesemata jätmise pärast. Moore on osav intrigant, kes oskab asju väga teravaks ajada. Seda kinnitab ka fakt, et Bushi administatsioon oli sunnitud Moore'i poolt teele saadetud sopa tagasiloopimiseks looma Moore'i vastase osakonna, kust levitati desinformatsiooni Moore'i riigivaenulikkuse jms kohta. Järelikult on mehel tõepõhi taga kui see nii kõrged ametnikud küüsi närima paneb.

Moore oskab publikut šokeerida. Osav montaaž ja muusikakasutus panevad nõrganärvilisemaid Bushi kohta sajatusi õhku paiskama. Moore näitab Bushi kui lollikest, kelle jutulõng kaob pidevalt ja üle huulte jookseb tekst, millega ta ennast tihtilugu lolli olukorda jätab. Ta ei näita Bushi kui kurjamit, vaid kui ohtu tervele riigile ja maailmale tema sobimatuse tõttu. Ta on nagu marionett, kelle niidid lohisevad järel ja ootavad, et keegi need üles tõstaks ja nuku oma pilli järgi tantsima paneks. Mõistagi ei ole olukord nii hull ja tegu on Moore'i ilmselge liialdusega. Tegelikult jääbki natuke arusaamatuks Moore'i taltsutamatu vastumeel Bushi vastu, sest kaine analüüs näitab, et Moore'i esitatud seisukohad on kohati otsitud ning lihtsalt osavalt kommenteeritud, osava nurga alt näidatud.

Moore'i oskust valitsusmehi nukrasse olukorda suruda iseloomustab poliitikute endi sõnade kasutamine nende vastu. Näiteks Moore läks kongresmenidelt küsima kas nende lapsed juba sõdivad Afganistanis või Iraagis ja üritab neilt nende sinnasaatmiseks nõusolekut lunida. Kohati muutub Moore seetõttu ka tüütuks, näiteks siis kui ta poja kaotanud ema õlale patsutab ja näiliselt toetab, ent tegelikult söödab ette üha sütitavamaid lauseid. N-ö kütab üles.

Raamatus, mille põhjal film valmis ("Dude, where's my country?"), toob Moore ohtralt näiteid ja tõendeid Bushi seotuse kohta Saudi Araabia naftašeikidega ning leiab, et Bush üritab selle riigi mainet ülal hoida, et ärisuhted ei halveneks. Nimelt USA majanduses on piisavalt Saudi Araabia raha, et selle ringlusest välja võtmisel langeks USA majandus täielikku krahhi. Ent sisu sisuks. Visuaalselt ja emotsionaalselt annab film head eeskuju õnnestunud dokumentaali väntamiseks. Kõige külmavärinaid tekitavam koht on Bloodhound Gangi "Fire Water Burni" taustal sõjakoleduste näitamine, nii nagu seda näeksid USA sõdurid, sest ühes usutluses ameerika sõduriga tunnistas too, et see lugu on sõja soundtrackil, mida tankides kuulatakse. "Burn motherfucker! Burn!" ja Moore näitab nutvaid emasid ning põlevaid karjuvaid inimesi.

Mulle meeldis "Fahrenheit 9/11" rohkem kui "Bowling for Columbine", sest probleem on tajutavam, ent meediakära selle ümber tüütas veidi ära. Kipub nii olema, et kui kuuled mõne filmi kohta ainult kiitvaid ja ülistavaid arvustusi, siis pead lõuks pettuma, kuna ootused on liiga kõrgele kruvitud. Samas, see film täitis talle pandud ootusi ning seda soppa pole senini tagasi loopida õnnestunud. Paras paanika-jaanika Bushi poolele.




Alef Ström on acid
James Bond võtab puhkuse
Girls don't cry
Pagana hea aastakäik
Laibaloendus on majas
PÖFF 2004
Kes iganes ka ei võida, meie kaotame
Romantiline komöödia. Zombidega
Seventies coming back
Ülehomme
Üles, üles ja ära!

Mis Sind MOVIES.ee portaalis kõige enam huvitab ?

  Filmitutvustused
  Filmikriitika
  Uudised filmimaailmast
  Kinokava
  Edetabelid
  Rohkem kui üks nimetatud asjadest


© 2001-2006 OÜ Remmelghein | E-mail: info [at] movies.ee | Kontseptsioon | Info | Autoriõigused | Reklaam